2012 TOUR DE BOTNIA

Ennu (kirjutaja) ja Ergo (pildistaja) matkablogi 2012. aasta suvel toimunud rattamatkast ümber Botnia lahe – 20 päeva ja 2358 kilomeetrit Stockholmist Marienhamni.

—————————————————————————————–

17.07.2012: Proloog vol. 1: Kohe algab suur seiklus

Veel vaid mõni päev ja algabki kauaoodatud seiklus koondnimetusega Tour de Botnia, mille käigus on meil (Ennul ja Ergol) plaan sõita jalgrattaga Stockholmist enam-vähem Botnia lahe rannajoont järgides Helsinkisse välja.

Kavatseme oma sõidumuljeid, pilte ja võib-olla (näedsa, kirjutasin siia veel vanamoodsalt) ka videoid siin jagada. Kuna erinevad seadmed (kell, telefon, GPS) suudavad meie poolt läbitud teed meelde jätta, siis saab siin loodetavasti ka meie teekonda operatiivselt jälgida.

Ühesõnaga, pange ennast jälgimiseks valmis: seiklus algab neljapäeval 19. juulil kell 18, kui laev Tallina sadama D-terminalist välja sõidab või isegi mõni tund varem kui ilm rattaga kodust sadamasse sõita lubab.

18.07.2012:Proloog vol. 2: Me pole esimesed!

Leidsin netis surfates ühe tüübi, kes on läbinud enam-vähem sama tee, mida meie plaanime … selle pisikese erinevusega, et ta alustas oma rattaretke palju kaugemalt lõunast (Karlshamn, SWE) ja lõpetas retke samuti kaugemal (Palanga, LIT).

Vaata kaarti siit

Me ei plaani küll tema trippi täpselt kopeerida, kuid siit saab infot võimaliku matka pikkuse kohta – kui lakke ja kaardile vaadates pakkusin retke pikkuseks ca 2500 km, siis Jonaš’i logi ütleb, et Stockholmi ja Helsinki vaheline kaugus on mööda rannikut sõites ca 2800 … 2850 km.

Seega kui soovime matka kavandatud aja so kolme nädalaga läbida, peab keskmiseks päevateekonnaks planeerima mitte 120 … 130 km, vaid hoopis 140 … 150 km, nii saab endale ka mõne puhkepäeva lubada.

Tunnistan, selline perspektiiv on vähemalt mulle (Ennule) pisut hirmu äratav.

19.07.2012: Rattamatka esimene reegel

Nüüd võib ütelda, et Tour de Botnia on ametlikult alanud – laev Baltic Queen lahkus veerand tunni eest sadamast.

Meie matk algas aga mõnevõrra varem, kui oma kodudest rattaga sadama poole sõitma asusime. Mina (Enn) startisin oma ligi 40 kg kaaluva rattaga Sarapikust 14.40 ja täpselt kell 17 kriiksusid pidurid D-terminali ees. 2h29min sõiduaega, kilomeetreid kogunes 38,2 (vaata teekonna träkki) ja mitte ühtegi vaatamisväärsust (kui muidugi need kaks tõesti kaunist Soome tibu, kes sadamahoone ees pingil väsinutena kuid õnnelikena oma saaki, mis koosnes peaasjalikult erinevatest siidritest ja teistest magusjookides jagasid), mis väärinuks peatumist-uurimist.

2h20min – miks ometi nii kaua, küsite. Minusugusel treeninud mehel, kellel sellel aastal juba ligi 2500km veeretud on, ei tohiks üks Tallinna ots üle 1h45min aega võtta. Sellel on kaks põhjust – esiteks on rattakottidega sõites hoopis teistsugune tuuletakistus (lisakaalu ma juba mainisin) ja teiseks kehtib ka sellel matkal reegel, et ükskõik millisesse suunda matkal rattanina pöörad, tuul on alati vastu.

Nüüd siis veel väike chill ja grill kabarees ja ööklubis ning siis põhku, sest HOMME ON SÕIDUPÄEV!

20.07.2012: Stockholm – Björklinge

(114,9km, 7h36min)

Tallinn – Stockholmi laevas toimunul pole suurt mõtet peatuda – selline tavaline kruiis. Shõuprogrammi olid vallutanud slaavlased, kellest üks laulja-tütarlaps oli päris muljetavaldav – nii väikese inimese sisse mahtus nii suur hääl.

Täpselt kell 10.00 kohaliku aja järgi avas Baltic Queen oma aparelli ja sülgas sisu Stockholmi tänavatele. Meid sealhulgas. Kuna Ergo ei taibanud Tallinki kliendikaarti kaasa võtta, siis uurisime laevas kas ning kuidas seda asendada saaks. Öeldi, et otsige sadamas üles Tallinki kassa ja sealt väljastatakse ID kaardi alusel ajutine koopiakaart. Mõeldud-tehtud… ainult et meil ei õnnestunudki seda Värtahamn’i sadamamaja üles leida. Tiirutasime peaaegu tunni sadamate ümbruses, siis lõime käega ja keerasime rattanina põhja.

Esialgne plaan oli suunduda Rootsimaa idarannikule – Norrtäljesse, aga Stockholmi vahel tiirutades me kas magasime õige teeotsa maha või lihtsalt ei suutnud GPS-ist õiget suunda üles leida ning ühtäkki avastasime end sõitvat otse põhja – Uppsala suunas. Kuna Ergo polnud varem Uppsalas käinud ega sealset toomikirikut näinud, otsustasime, et lõikame pisut esialgsest teest ja ei hakka läänerannikule (kohe) minema. Peab ütlema, et Stockholmist rattaga sõites tundus Tallinn väikese armsa kalurikülana, ja kuigi Alev Strömi sõnul on Stockholmi tänavad pluss-miinus süsteemis, siis linnast välja viival jalgrattateel puudus küll igasugune süsteem – ta kord tekkis, siis jälle kadus, kord oli ta kiirtee ühel küljel, siis jälle teisel, kord läks selle alt läbi, siis jälle ülevalt, kord kadus lambist ära ja siis jälle tekkis eikuskilt. Ühesõnaga … aega võttis, aga linnast välja lõpuks saime.

Tiksusime mööda väikesi küla- ja metsavaheteid Uppsala poole liikudes nägime, et Laar pole mitte ainult Eesti põllumajanduse ära hävitanud, vaid on seda teinud ka Rootsimaal – siin-seal oli näha kolhoosiaegseid (huvitav, kuidas on sõna “kolhoos” Rootsi keeles?) ehitisi, mis lagunesid samamoodi, nagu nende suguõed- ja vennad Eestiski. Aga need külavaheteed tegid Tallinna tänavatele pika puuga ära. Ühes kohas, peaaegu karupees, tuli meile vastu üks saja-aastane taat. Vestlesime temaga kümmekond minutit – tema rootsi, meie inglise keeles. Ehkki kumbki meist Rootsi keelt ei räägi (mina aiman, millest jutt käib), saime me oma jutud väga emotsionaalselt räägitud. Teises kohas, samuti kuskil metsavahel, tuli meile vastu lapsevankrit lükkav tädi, kes hõikas meile “hei-hei” … huvitav, mida ta sellega mõtles – kas tõesti seda, et “ei, ei” ärge te sinna küll sõitke, sest ükski rattakottidega matkasell pole sealt iialgi tagasi tulnud…

Et olla moodne ja internetis, soovisime endale soetada ettemaksuga interneti SIM-kaardi, aga tuleb välja, et Rootsis sellist teenuse liiki ei olegi ja taolisi kaarte müüakse ainult koos modemiga. Nii me siis soetasimegi endale COMVIQ’i internetipulga ja esimese hooga nädalajagu interneti aega. Istun siin kännul ja toksin teile sõnumit…

Uppsalas käisime poes ning varusime endale õhtusöögiks tunbrödi ja tomatisuppi. Võtsin System Bolaget’ist ka kaks pärisõlut, millest ühte siin kännul istudes vaikselt trimpan. Ehkki saime Uppsalast-Björklingesse sõites ka piisa vihma, on kõik väga ilus. Peale ujumas käiku ja tomatisuppi ning kohvi on täpselt selline tunne, nagu matkal olema peab. Selle tunde pärast saigi ju kodunt välja tuldud.

Nagu pealkirjast näete, kogunes meil täna 114,9 sõidukilomeetrit ja 7h36min puhast sõiduaega (träkki näed siit). Kogu matkapäeva ajaliseks kestuseks kujunes ca 12,5h (10.00 – 22.30).

21.07.2012: Björklinge – Hamrångefjärden

(130,1km, 8h37min)

Rattamatka teine päev. Alustagem ööst. Björklinge järve kaldal, kus me eelmisel ööl telkisime, keeras ööga ilm tuuliseks. Hommikul oli ilm nii külm ja tuuline, et tuli end lausa telgist välja sundida.

Täna sai öösel selgeks ka see, et minu magamiskott on siinse kliima jaoks ikkagi pisut õhukesevõitu. Kuna öösel langes temperatuur alla 10 kraadi (aga magamiskotile on kirjutatud just see “ellujäämistemperatuuriks”), siis sai kotis krõnksus olles oodatud päikesetõusu, et telgis soojemaks läheks. Aga päikest ei tõusnudki. Olu siinkohal kohe öeldud, et hetkel on õhutemperatuur umbes +6C, aga eilsega on suurim erinevus see, et on absoluutselt tuuletu. Öö üle elamiseks panin selga lisaks puuvillasele dressile ka sooja aluspesu ja kaks paari sokke. Loodetavasti on parem kui oli eile.

Hommikul, üsna peale liikuma hakkamist, nägime tee ääres ühte maja, mille aias oli sadu, kui mitte tuhandeid autode ilukilpe (vaata ka meie fotosid kahest esimesest matkapäevast Picasast). Tegime seal peatuse, et pilti teha ja kohtusime ootamatult seal elava taadiga, kes teatas, et vanade asjade, eriti ilukilpide kogumine on tema hobi ja tal on neid juba 16 000 tükki!!! Ja veel tegelevat ta pärandvara üles ostmisega (sageli lihtsalt aga annetatakse kadunukese asjad temale) ning kutsus meid oma majja varandust vaatama. No mida kõike seal ei olnud – Kivimäe Peetri vanavara hunnik kahvatub selle ees…

Järgmise peatuse tegime ühes perekohvikus, kus müüdi lisaks kohvile ja saiakestele ka erinevaid moose, mahlu, hoidiseid ja käsitööd. Kasutasime seda peatust, mis kestis umbes 45min erinevate seadmete akude laadimiseks, sest mine tea, millal jälle saab.

Meie teele jäi ka üks turistilõks – Furuvik (mis on midagi Jurmala veekeskuse ja lõbustuspargi vahepealset), aga kuna sinna sisenemise eest küsiti 200SEK-i ja me poleks seal viibinud üle 30 minuti, sest ajakava rohkem ei võimaldanud, siis otsustasime suurema kahetsuseta sellest külastusest loobuda.

Ja siis oligi ootamatult läbitud 90km ning olime jõudnud oma tänase teekonna kõige suuremasse linna Gävlesse. Nagu meil traditsiooniks hakkab kujunema, kasutasime “suurlinna” toidutagavarade täiendamiseks ja tegime ka lühikese saitsiing tuuri. Pean tunnistama, et Rootsi on võrreldes 1999. aastaga, mil Anu, Kaili ja Madisega siin-seal pikema autotuuri tegime oluliselt. Eriti 25 … 30-aastased naisterahvad. Nende hulgas on palju-palju rohkem iludusi kui oli 13 aasta eest. Või on põhjus hoopis milleski muus, no mine võta sa kinni.

Edasi suundusime oma tänase ööbimiskoha juurde, mis nagu kaardilt vaadata saate, asub maalilise järve kaldal, mitte kaugel merest. Telgi püstitamises oleme saavutanud juba teatava professionaalsuse – niikaua kui mina telki püstitasin, tegeles Ergo söögi valmistamisega – selleks olid lihapallid ja ravioolid eile kasutamata jäänud tomatisupi kastmes rohke riivitud juustuga, kõrvale jõime teed ja kohvi ning hammustasime Põhja-Rootsile iseloomulikku õhukest pehmet leiba tunnbrödi.

Nagu pealkirjas öeldud, läbisime täna 130,1km ja sõiduaega tuli minu kella järgi 8h37min (Ergo ütleb, et tegelikult oli sõiduaega napid 8h, need ülejäänud minutid tulevad sellest, et ma kell käe peal siin-seal niisama ringi tuiasin). Kogu matkapäev kestis 9.40 … 22.30-ni Päeva träkk on siin.

PS Rattamatka esimene reegel on: Kui tahad minna rattamatkale, peab sul olema jalgratas.

PPS Head ööd, sest näpud on külma käes krõnksu tõmbunud ja ei taha enam õigeid klahve tabada. Homme kohtume, kui külm just ära ei võta.

Vahepeatus Söderhamnis

Mõtlesin, et teen täna erandi ja koostan postituse juba enne päeva lõppu. Hetkel on kell saanud just 16 kohaliku aja järgi (Anule olgu siinkohal öeldud, et Rootsi aeg on Eesti omast tunni võrra maas, nii et ei maksa helistades väga imestada, et inimesed veel kell 7.30 pühapäeva hommikul magavad)

Täna on olnud üsna korralik sõidu päev. Oleme ca 3-tunnise puhta aja jooksul läbinud ca 62km, kusjuures kohati vastu tuult ning üsna keerulist üles-alla jooksvat teed, mis, tõsi, on asfalt. Heinarile siin kindlasti meeldiks, pole mingi kruusateede kuninga valimine – saad aina asfalti uhada. Aga valdav osa teedest on tõesti asfaldi all – ainult eilne ja üleeilne tee (mõlemad ca 200m), mis viisid järve äärde ööbimiskohta olid kruusateed, kusjuures mitte kruusateed Eesti mõistes, sest nad olid kaetud peene graniidipuruga, mis eriti siinkandis laialt kättesaadav on.

Rühime vaikselt aga sihikindlalt põhja poole. Teel külastasime Axmar’is asuvat hytt’i, mis tuli välja, ei olegi mitte muldkatusega onnike, vaid pigem keskmise lossi mõõtu ehitis.

Järgmise peatuse tegime Ljusnes – selline Kuusalu aleviku mõõtu kohake, mis juhatab sisse nö High Coast’i piirkonna. Kohe mererannast saavad alguse kaljud, mis kohati kõrguvad mitmekümne (näe tahtsin kirjutada mitmesaja) meetri kõrgusele peaaegu vertikaalselt. Seni pole meil õnnestunud neid kaljusid mere poolt vaadelda, aga üks muhe taat, kellega me Ljusnes pool tunnikest vestlesime, ütles, et meil pole põhjust nende vaatlemisega eriti kibeleda, sest nad saadavad meid meie teel veel mitusada kilomeetrit. Ja nii kulgeski meie tee ühest künkast üles ja siis jälle alla, kord oli järgmine küngas eelmisest kõrgem (siis kippus Ergo mul eest ära libisema), siis jälle madalam (nüüd olin mina tänu suuremale gravitatsioonile ja kitsamale rehvile kiirem).

Meie vaieldamatu lemmik siin Rootsis on Eneli (loe E-4, E-fyra) – see on tee, mis suundub Stockholmist alates Gävlest mööda rannikut põhja suunas. Me sellel küll sõita ei tohi, sest tegu on kiirteega, aga ega me sellest ka väga kaugele kalduda ei saa, sest nii eemalduksime oma eesmärgist teha ring ümber Botnia lahe.

Lisan tõestuseks kaks pilti, et me tõe poolest Söderhamnis oleme – ühel on linna tähtsaim ehitis, lausa sümboliks peetav tuletõrjemaja (see lossi moodi mäetipus) ja teisel kiirtee äärde “pargitud” lennuk

22.07.2012: Hamrångefjärden – Storsjön

(128,4km, 7h32min)

Eelmises postituses jäi kirjeldamata eilne öö Hamrångefjärdeni kaldal. Jõudsime kohale üsna viimasel hetkel enne kui pimedaks läks. Panime laagri üles ja hakkasime tegelema igaõhtuste toimetamistega – pesemine, söögi valmistamine jne.

Meie laagripaiga kõrval kogunesid kohalikud (?) noored, peamiselt tütarlapsed. Me veel omavahel arutasime, et äkki on ka Rootsis levimas sama trend, mis naabermaal Soomes. Aga omavahel arutades jõudsime järeldusele, et Ergo pole ju vanem meesterahvas, ja minul ei ole seda, mida noored tüdrukud viina (meil on küll kaasas mõned Vana Tallinnad suveniirideks) vastu pakuvad.

Siis hakkasid neile külla tulema nooremaid “härrasmehi” erinevate automobiilidega ning mõnda aega oli laagriplatsi lähiümbrus justkui kiirendusvõistluste polügoon. Siinkohal ei saa jätta mainimast, et kui kellelgi on probleeme uinumisega, soovitan tal läbida 130km rattal, süüa kõht sooja suppi täis ning rüübata Vana Tallinna pudelist üks paras punnsuutäis ja pärast neid protseduure, võib telgi kõrval harrastada kiirendusvõistlust või minu poolest kas või tuumasõda, uni maitseb igatahes väga magus.

Söderhamnist edasi muutus tee aina karmimaks. Pikk tõus vahetus kiire, kuid lühikese langusega (küll tahaks nii öelda, aga need, kes Endomondot lugeda oskavad, näevad, et täna kogunes päeva peale tõusu meetreid 643, laskumise omi aga 687) – nii see igatahes ratta seljas istudes tundus. Tuul vaibus ära ning nii me Eneli(ja) naabruses põhja suunas kulgesime. Ega midagi ERITI vaatamist väärivat peale Söderhamni tee peale ei jäänud. Selline ilus ja karm põhjamaine loodus. Taamal hakkasid juba paistma künkad, mida minusugune lauskmamees lausa mägedeks nimetada tahaks. Vahepeal oli väike hirmgi, et äkitse tuleb mõnest sellisest üles sõita, aga õnneks (täna veel) mitte. Näis, mis homne toob.

Soovituseks neile, kes kah Rootsimaale rattamatka planeerivad – seda võiks alustada Gävlest, sest kuni selle linnani, pole Eestimaise loodusega suurt erinevust, aga sealtmaalt pole enam võimalik arvatagi nagu viibiks Eestis – loodus on hulga erilisem – karmim. Mets on täidetud kaljurahnudega, teed liiguvad künkast üles ja teisest alla – matkaja unistus, ühesõnaga.

Ljusnes saime sealselt taadilt soovituse mitte minna sisemaale, kuhu hommikul plaanisime jõuda. Ise lootsime vaikselt jõuda Hudiksvall’ist pisutki põhja poole, kuid kaardi järgi vaadeldes otsustasime maalilise Storsjön’i järve kasuks. Siia jõudmiseks ületasime tõelisi ameerika mägesid, aga üles leidsime!

Tänase päeva träkk kukkus välja selline – matka kogupikkus 9.20 … 22.30 so 13h10min.

Tuleb tõdeda, et täna on meie matka esimene õhtu, kus õhk (+19C) on soojem kui järvevesi (+18C). Ja jälle (Ergo on vist tõeline pussy magnet) laekusid koos meiega järve äärde kohalikud näitsikud (ilmselt ema kahe tütrega), kes olid ilmselgelt häiritud sellest, et meie kohalolek segas nende õhtust alastiujumist. Aga meid see väga ei seganud. Laager püsti, esimest korda sel matkal end šampooniga pestud, sai asuda maiustama õhtusöögiga – ravioolid tomatikastmes lihapallide ja ubadega (eile, tuleb välja, polnudki ravioolid, vaid mingid kartulipallikesed).

Nüüd istun siin järve kaldal ja kirjutan teile. Õhk on küll soe, aga hakkab tuult keerutama. Kardetavasti kisub öösel vihmale. Kuna siin on kommuni avalik ujumiskoht, siis on siin ka korralik katusealune riiete vahetamiseks. Tegin sinna ekspandritest pesunööri ja panin riided tuulduma. Rattale tõmbasin peale vihmakatted ja enne kui telki kolin, viskan rattale ka koormakatte, millel hetkel istun.

Elu on ilus!

PS Eile kohtasime oma teel hispaania teetigusid. Tahtsin neid pildistada, kuid oli juba hämar, mistõttu lootuses neid ka täna kohata, jäid meil pildid tegemata, kuid täna neid enam teele ei jäänud. Omavahel analüüsides jõudsime arusaamisele, et on üsna loogiline neid tüüpe, kellelt kohe-kohe pankrotti minema hakkavad Hispaania pangad isegi tema maja on ära võtnud, siit Rootsist – heaolu (et mitte öelda sotsialistlikust) ühiskonnast leida. Aga miks nad ometi Eestisse tulnud on.

PPS Rattamatka kolmas (või kurat teab mitmes) seadus – tõuse on alati rohkem kui laskumisi!

23.07.2012: Storsjön – Sundsvall

(128,9km, 8h18min)

Tänase blogipostitusega on sellised lood, et see tuleb üsna lühike. Põhjus – arvuti aku on peaaegu tühi. Selgitan miks.

Hommikul, peale varast (7.30) äratust, pakkisime asjad kokku ja sõitsime Huddiksvalli, kus külastasime Klas Ohlssoni kauplust (kust ostsin enesele uued kõrvaklapid ja patareid 2032), System Bolaget’it (kust ostsin kolm korralikku õlut) ja ühte toidukauplust, kust saime banaani ja sõiduks vajalikke Snickerseid.

Mõnekümne kilomeetri pärast tekkis kontseptsioonis muudatus, sest tee äärne infotahvel juhatas meid spetsiaalselt turistide jaokoostatud teele, mis jooksis mööda High Coast’i ikka künkast üles ja siis jälle alla. Täna saime ka mööda kruusateed sõita, aga mitte trepis ja tolmavat, vaid üsnagi korralikku.

Siin on träkid (esimene poolteine pool), sest kell katkestas minu näppimise tõttu vahepeal salvestamise.  Arvuti juba piiksub, homme kui kuskil laadida saame, kirjutan pikemalt

24.07.2012: Sundsvall – Ullånger

(124,1km, 7h40min)

Hakatuseks, nagu vanas anekdoodis, on mul kaks uudist – üks hea ja teine halb. Hea uudis on see, et vaatamata põrgukuumusele ja mägedele oleme me elus. Halb aga see, et me ei jõua parima tahtmisegi juures homme õhtuks Holmsundi Lennarti juurde. Miks, sellest hiljem lähemalt.

Kõigepealt eilsest. Alustasime Hudiksvalli lähedal asuva järve äärest ning suundusime põhja. Siiani olime igati püüdnud vältida Eneli’t (E4) ning see oli meil ka õnnestunud. Eile oli esimene kord, kui pidime tema seljas ratsutama. Need 6km olid kõike muud kui meeldivad ning esimesel võimalusel hüppasime tema pealt maha ning Hudiksvallvägen viis meid mere äärde siinsete kalurikülade miljööd nautima. Saime tunda ka esimesi künkaid, mis siis näisid lausa mägedena ning siis tuli Kustvägen – eriline turistidele mõeldud tee, kus avanesid vaated nii merele kui kaluriküladele kui üha künklikumaks muutuvamale maastikule. Kustvägen viis meid lõpuks Sundsvall’i välja.

Ehkki olime läbinud planeeritud teepikkuse, olid Hudiksvallvägen ja Kustvägen oma keerutamistega toonud meid palju vähem Umeale lähemale kui soovinud olime. Õhtu naelaks oli sissesõit Sundsvalli – nimelt puudus E4 kõrval rattatee ja me püüdsime ronida peaaegu püstloodis kõrvalteed pidi linna sisse. Lõpuks loobusime ning kruiisisime linna sinna sisenevate autode vahel.

Ööbimiskohaks valisime (kaardi järgi) linna servas asuva Sidsjö järvekese, mis meie üllatuseks asus rohkem kui 80 meetri kõrgusel merepinnast. Ise ma veel ööbimiskohta sõites imestasin, et miks see nii paganama raske on. Hommikul, mäest alla vuhisedes mõistsin kui ränk oli olnud see tõus tegelikult.

Täna (praeguseks hetkeks juba eile) hommikul ärkasime varem kui kunagi (7.15) ning varem kui kunagi (9.20) alustasime ka oma teekonda. Kuna Sundsvalli ümbruses ei õnnestunud meil Eneli’t vältida, siis uhasime kuni Härnosand’ini mööda magistraali. Ma olen küll väga palju kodust tööle ja töölt koju mööda magistraali sõitnud, aga E4 võrrelduna Tallinn-Narva maanteega on nagu Kaberla külatänav võrrelduna Viru ringiga Tallinnas – autod sõitsid sisuliselt rongina meist mööda. Mõni rekka tuli nii lähedale, et tema poolt tekitatud õhuvool lausa tõukas meid teeserva (mida kohati oli vaid 1,5m).

Härnosand’is sai söödud kerge lõuna. Seda mitte et meil kõhud tühjad oleksid olnud, vaid pigem selleks, et õigustada oma viibimist kohvikus, kus said laetud nii arvuti, telefon kui ka kaasas olev 9600mAh aku, millelt väiksemaid seadeldisi elus hoida saab.

Härnosandist edasi tuli jälle sõita magistraali mööda. Vähemalt minu jaoks oli suur kergendus see, kui nägime teel märki jalgratturitele ja traktoristidele keelatud. Jälle väikesed kõrvalteed, jälle lisakilomeetrid – aga millised vaated. Magistraalil olles ei näe pooltki seda maad, mis ta tegelikult on. Tõsi, väikeste teede oluline puudus võrreldes magistraaliga on mäed.

Kui magistraali ehitades on teed püütud ka kõrgustest siluda (aga mitte nii palju kui kõrval jooksvat raudteed), siis väikestel teedel on mäed oma eheduses – ikka 5-6 km mäest üles (vertikaalset tõusu kokku 80-90m) ja siis jälle alla. Üles jõudes on surm silme ees, alla kimades samuti. Kui kiirus üle 40 km/h läheb hakkad pidurdama, sest ei julge. Ergo sai mingil laskumisel ka 60 km/h kätte. Mina ainult 51 km/h.

Ja siis tuli senise reisi hihglight – Högakustenbron – Rootsi ja põhjamaade pikkuselt teine, Euroopas 3. ja maailmas 11. kohal asuv sild. See oli niivõrd vapustav, et ma lihtsalt ei julenud keset silda seisma jääda ja ise pilti teha, põlv niimoodi värises, et otsustasin nii kiiresti tast üle saada kui võimalik. Tänan sind, kallis kuningas Karl XVI Gustav, et sa ikka jalgratturid sellele sillale lubasid. Kui saaksin, hääletaksin ikka valimistel sinu poolt … aga ma pole rootslane ja kuningaid ju ei valita.

Pärast silda saadeti meid jälle “põllule”, aga see oli ka väärt “põld”. Küngaste vahel asusid maalilised külakesed, neist kõige ilusam Nora oma suure kivikirikuga. Päeva lõpp leidis meid Ullångeris, väikeses külakeses Botnia lahe kaldal. Meie telk on püsti kohaliku sadama territooriumil ja aknast avaneb miljonivaade lahesopile. Ainult Eneli ei maga. Tema müra kostub meile kätte, nagu tahaks ütelda – homme jälle…

Lõpetuseks Facebook’i sõbra Artur (Tuur) Kuusi mõttetera: Avastasin rattaga sõites kiiret hoogu takistava elemendi: kõrvad. Kõrvade juures on kõige suurem sahin, vilin ja müra – järelikult on hõõrumine seal kõige suurem.

25.07.2012: Ullånger – Himmersundet

(111,1km; 7h26min)

Tänane päev on olnud selline rutiinne sõidupäev.

Ärkasime kell 7.00 Ullånger’i sadamas, sõitma hakkasime juba kell 9.20 – iga päevaga oleme saanud stardi paarkümmend minutit varajasemaks, homme so täna püüaksime alustada juba kell 9.

Päeva esimene pool möödus veel Höga Kusten’is (Hihg Coast’il) mägesid vallutades. Saime kirja ka seni kõige kõrgema tipu – 210m merepinnast. Sinna tippu jõudmiseks tuli tõusta pea 7km ja pool tundi, alla laskumine toimus kiirusega 30m (vertikaali) minutis. Üsna hommikul jäi meie teele ka Skuleberget – 295 meetri kõrgune mäemürakas, mis on kohandatud igasuguse raskusastmega mägironimishuvilistele harjutamiseks. Kuna mäkke tõus oleks võtnud terve päeva, jäi meil seekord pilve piirile tõusmata.

Esimesel võimalusel pöörasime E4 pealt ära, ja see tee kuhu me siis sattusime, viis meid järvede ja mäeküngaste vahel kohta,  mida võib pidada vaat et maapealseks paradiisiks, vähemalt kalastushuvilistele – ühel pool mäenõlva maaliline järv, teisel veelgi maalilisem merelaht. See oli nii ilus, et me tegime järve kaldal pikema peatuse, imetlesime vaadet (ja võtsime ühe poeõlle).

Pikema peatuse tegime Örnsköldsvikis, kus istusime pisut üle tunni aja Burger Kingis ja laadisime akusid. Siin tabas meid (õnneks küll siseruumides olles) esimene tõsisem vihmasadu, kuid see läks kiiresti üle taas päikesepaisteliseks (hommikupoolik oli möödunud mõnusa pilvealuse ilmaga) ja palavaks. Ehkki Ö-vikist Umeasse on pisut üle 100km, ei kiirustanud me otse Umeasse sõitma, vaid valisime taas pikema raja.

Ühtäkki olid mäed vaateväljalt kadunud ja me sõitsime üsna tavapärasel Lõuna-Eesti künklikul maastikul. Ja kui mere äärde jõudsime, siis oli Lahemaa, mis Lahemaa. Kohe selline kodune tunne tekkis.

Peale poeskäiku Husbyn’is tabas meid ootamatult paduvihm, mis meid hetkega märjaks tegi ja maha jahutas. Isegi nii maha, et peale vihma ei saanudki enam õiget sõidutunnet sisse. Vahetult enne ööbimiskohta – absoluutselt mere kaldal, jalad vees – jõudmist ületasime Västerbrotteni (pealinn Umea) piiri.

Lennartini on jäänud veel umbes 65-70 km ja me loodame Umeasse (täpsemalt küll Holmsundi) jõuda homme kella 16 paiku.

Tänased träkid kukkusid välja sellised: päeva esimene pool ja teine pool.

Kokku oleme selle matka jooksul läbinud ca 777 km. Kui palju veel ees on, ei oskagi hetkel täpselt öelda, aga vast kolm korda sama palju veel….

Loodetavasti on homse postituse kirjutamine mugavam (praegust kirjutan telgis pimedas ja kõhuli olles) ning me saame lugejatega (keda on tavapäeval 100 kanti, tipp-päevadel aga kaugelt üle 200) ka matkal tehtud pilte jagada. Nii et oodake homset postitust! Nael kummi.

26.07.2012: Himmersundet – Holmsund

(91,4km, 5h28min)

Täna oli meie matka esimene ametlik puhkepäev. Sõiduaega oli ainult 5,5 tundi ja selle jooksul läbisime 91km. Selline mõnusalt lahe kulgemine.

Ma ei ole eilset postitust üle lugenud, aga selle kirjutamine lõppes sellega, et ma sisuliselt kukkusin näoli arvutisse, nii väsinud olin ma Höga Kusteni küngastest. Kuna keha oli nii väsinud, lisaks vahepeal kaela sadanud vihm ning suplus-pesu külmas merevees, mille temperatuur oli vaevalt +15 kraadi, oli tulemuseks see, et isegi kolme kihiline riietus – dry aluspesu, puuvillased dressid ja kiledress ei tekitanud piisavalt sooja enesetunnet, nii pidin neljanda kihina veel ka suusadressipluusi peale panema. Siis hakkas pisut soojem. Ööseks sai kiledress ja suusadress küll ära võetud, aga ometi ärkasin mitu korda selle peale üles, et “ülemine” (so see, mis ei olnud parasjagu matiga kokkupuutes) külmetas. Ainuke võimalus olukorrast üle saamiseks oli külge vahetada. Õnneks tõuseb siin päike vara ja kuna telk asus peaaegu veepiiril, siis hommikupoolne uni maitses eriti magus.

Hommik ähvardas põrgukuumusega. Kui olime oma laagri kokku pakkinud, olime sellest täiesti läbi higistanud, lükates ratast käekõrval rannast ära ja randa viinud teest pea püstloodis üles, mõtlesin, et tuleb kohutav päev. Üllatuseks tajusime paarkümmend meetrit kõrgemal asunud Enelile jõudes, et seal puhub mõnus taganttuuleke ja sõit läkski lahti. Ahjaa, kohe kiirteele jõudes nägime ühte öösel õnnetult hukkunud mäkra. Kahjuks ei jõudnud Ergo teda pildistada, sest tagant tuli suuremat sorti auto ja üks rattakottidest riivas ka teepiiret. Õnneks läks kõik hästi – Ergo jäi püsti ja rattakotid terveks.

Mõne kilomeetri pärast õnnestus meil magistraalilt kõrvale pöörata ning meie kulgemine jätkus tavalistel külavaheteedel. Peab ütlema, et Västerbrotteni maastik on palju rattamatkajasõbralikum kui oli Höga Kusteni oma. Endalegi märkamatult paranes enesetunne ja kasvas keskmine kiirus. Kui me poleks kaks minutit enne Lennartile lubatud kella 16 Holmsundi paadisadama parklasse ja oleksime samas rütmis edasi kulgenud, oleks praeguseks kellaajaks vähemalt 150 … 160km läbitud.

Aga parklas ootasid meid punases Volvos Lennart ja Thorsten ja siin me nüüd olemegi Lennarti ja Ywonne’i Holmsundi kodus. Kahjuks on Ywonne läinud Kalix’isse oma ema ja tütart vaatama 😦 …peab vist mõni teine kord uuesti läbi astuma, et tedagi näha 🙂

Ennast ja riided pestud, kõht Thorsteni ja Lennari poolt valmistatud head paremat täis söödud istun siin laua taga ja kirjutan neid ridu. Elu on ilus. Homme jätkame oma kulgemist põhja suunas. Umeast Haparanda on ca 350km mööda trassi, kuna meie teeme lõikeid sisse (lisaks muutus pisut kontseptsioon), siis loodame olla oma retke põhjapoolseimas punktis hiljemalt esmaspäeva õhuks.

Siin on link Picasa albumile, kuhu oleme riputanud väga kiire ja esialgse valiku Ergo poolt tehtud pilte.

Tour de Botnia (mõned pildid Ergo valikust, esimene nädal)

Asi nimelt selles, et ta sõidab kiiremini ning seetõttu on tal aega ilusamates/huvitavates kohtades peatuda ning pildistada. Aga mina sõidan see-eest aeglasemalt, kuid kauem. Õhtuti kellasid võrreldes oleme avastanud, et sõiduaegade vahe võib ulatuda isegi üle poole tunni.

27.07.2012: Kassjö – Gumbodahamn

(86,3km, 5h30min)

Kõigepealt vabandused, et pidite 8. matkapäeva postitust nii kaua ootama, aga kohas, kus me eile ööbisime ei olnud õiget mobiililevigi, internetist rääkimata. Aga nüüd oleme mäe otsas Ånäset’i aleviku OK Q8 tanklas, ca 7,3km ööbimiskohast, ja siin on elu (so internet) jälle lill. Siin siis postitus, mille eile Wordis valmis kirjutasin ja loomulikult päeva träkk

Kassjö – Gumbodahamn (86,3km, 5h30min)

Jajahh, lugesite õigesti – me ei alustanud oma tänast päeva mitte Holmsundis, kuhu eile jõudsime, vaid hoopis Kassjös, mis asub mereäärsest Holmsundist umbes 40km sisemaa suunas ning kus elavad Thorsten ja Lena. Öö veetsime Lennarti suvilas, kus olid kõik mugavused – soe dušš (mis pesi meid puhtaks), automaatpesumasin (mis pesi puhtaks meie riided), soe söök ja pehme ase ning isegi TV. Ühesõnaga kõik, mida hing ihaldada võib. Ning loomulikult võrratu vaade Botnia lahte loojuvale päikesele.

Hommikul teleporteerisime end Holmsundist Kassjösse. Tegelikult kasutasime Thorsteni ja tema Volkswageni bussi abi. Rattad pakkisime kongi ja teel Thorsteni juurde tegime peatuse Umeas ja Stornarforsis. Esimeses jalutasime niisama kesklinnas ringi, et Ergole näidata ja endale meelde tuletada. Stornarforsis tahtsime vaadata lõhetreppi ja kaljujooniseid. Nägime ainult viimaseid, sest tee lõhetrepi juurde oli suletud. Ei tea kas kunagi enam avataksegi ehkki tegemist on kaljujooniste järel piirkonna võimsaima vaatamisväärsusega. Kaljujoonised pärinevad aastast enam kui 3000 eKr ja neid on seal päris palju. Tõsi, võrreldes eelmise kaljujooniste külastusega, on värv muutunud kahvatuks ning paljud joonised pole kivil märgatavad. Peab vist kutsuma neandertallased oma tööd uuendama?

Pärast maitsvat lõunat Thorsteni ja Lenaga (ja nende koera Maijaga) asusime teele – kell näitas 14.20 – ehk vaatamata kõigele olimegi saanud endale peaaegu ööpäeva puhkust lubada.

Kuna olime sisemaal, kuid soovisime sõita ümber lahe, pidime uuesti mere äärde jõuda. Thorsteniga konsulteerides saime pakkumise, millest ei saanud keelduda. Thorsten juhatab meid ühele metsatee otsale, mis aitab meil teed umbes 20km võrra õgvendada – ta sõitis meiega koguni ATV-l kaasa, et me ikka õigesse kohta jõuaksime. Tee oli raske, värskelt peale veetud peene killustikuga – peaaegu kruusaga ja tõus oli sellel 180+m künkal karmim kui Höga Kustenis, aga vaated olid vapustavad.

Edasi, kui jälle asfaldile jõudsime, muutus ümbrus rutiinseks ja ei erinenud eriti Lõuna-Eesti maastikust. Päeva teine highlight oli Bullmarkis, kus keset alevikku otsustas emasiil oma pole üle tee viia. Kõlab uskumatult, ja vaadata oli seda veel usukumatum, aga siiliema oli otsustanud pojakese viia üle tee täpselt mööda vöötrada. Kusjuures poeg tema suus oli peaaegu sama suur kui tema ise.

Õhtupoolikul läks jahedaks ning paar viimast tundi sõitsin pikas dressis, aga kohale me igatahes jõudsime. Selle kohaga (Gumboda) oli veel selline lugu, et nii kaart kui GPS näitasid maalilise metsatee ääres asuvat järve, aga kui me tee läbi sõitsime, ei leidnud me sealt järve eest – järv muutus nähtavaks alles pärast seda, kui olime tõusnud paarkümmend meetrit kõrgemale, aga me otsustasime, et tagasi mitte minna ja nii jõudsimegi sadamasse-kämpingusse.

Õues on vaid 10C sooja ja õhutemperatuur langeb. Tundub tulevat külm öö, kuid me elame selle üle. Ja üks asi on siin Gumbodahamnis veel kehv – see on internetilevi, täpsemalt seda ei ole üldse. Loodetavasti jõuame homme kuskile asustsatumasse kohta ja saame loo üles riputada.

28.07.2012: Gumbodahamn – Byske

(121,4km, 7h01min)

Täna tuleb vist selle matka lühim blogikirjutis, sest pole millestki eriti jutustada. Päeva läbisõit oli 121,4 km, sõiduaega 7h01min (esimene poolteine pool), teel olime 9.00st kuni 21.30ni. Kokku on matkatud 1074,8km, sõiduajaga 68h25min.

Eileöisest seiklusest internetiga sai eelmises postituses jutustatud. Peale blogikannet vaatasime kaarti ja arutasime võimalikku teekonda Ånäsetist Skellefteåsse. Põhimõtteliselt oli valida kahe variandi vahel: kas mööda Enelit (E4) või siis väiksemaid, kuid künkluimaid teid pidi ja mitte niiväga kallast mööda. Esimene tee oleks lühem ja kahtlemata kiirem, teine (õige pisut) pikem, aga kahtlemata huvitavam.

Valisime teise tee … ja eksisime ära. Õigemini ei eksinud, vaid pöörasime umbes 500 meetrit enne õiget ristmikku paremale ning jõudsime peale 30km läbimist Lövångesse, mis asub Ånäsetist vaid 12km Skellefteå suunas. Siis, kui suurem meeleheide oli möödas, langetasime raske otsuse – täna väldime väikseid teid ja uhame Enelit, lihtsalt selleks, et aega kokku hoida ja enam-vähem tagasi päevagraafikusse jõuda.

Selleks ajaks oli Päike tõusnud peaaegu seniiti ja kõrvetas täiega. Kahest kaasas olnud  termomeetrist näitas üks 34,8 ja teine 28,4 kraadi. Tõde oli ilmselt kuskil vahepeal. Ei saa öelda, et rada raske oleks olnud – korra tõusis tee küll 100 meetri peale, aga see oli kuidagi märkamatu … kui ühtäkki nägin teed enda ees lainetamas – justkui meri oleks üle kallaste tõusnud. Ilmselt veidi veel ja siis oleks järgnenud päikesepiste. Õnneks oli tee kõrval üks oja, kus ennast kasta sain. Pärast seda läks olemine pisut paremaks. Kui Bureåsse jõudsime, olin ma taas täiesti läbi ning pooletunnise lõunapausi sisustasin poe taga puu all vilus magamisega. Pärast seda läks palju kergemaks. Ka Päike oli juba madalamale vajunud ning E4 asemel sõitsime mööda väiksemat teed, mille ääres kasvavad puud varju andsid.

Skellefteås laadisime akud (arvuti, telefon, kell, Ergo GPS, kaamera), täiendasime söögi ja joogitagavarasid ning 90 minuti pärast asusime jälle teele, olles eelnevalt valinud ööbimiskohaks Byske, kus kaart näitas avalikku liivaranda.

Õhtupoolikune sõit oli täielik mõnulemine. Temperatuur oli normaalne, tõusud mõõdukad, laskumised kiired – sain sellel lõigul kirja ka selle matka hetkkiiruse rekordi, milleks on nüüd 54,5 km/h.

Kohale jõudnuna avastasime, et ranna on „hõivanud“ kohalik viietärni kämping, mis on paksult Rootsi numbrimärkidega karavane täis pargitud. Meil, oma rataste ja põhimõttega mitte ööbimise eest maksta, ei sobinud nende vahele minna. Liikusime randa mööda kämpingust eemale ja päris ranna lõpus, seal kus jõgi merre suubub, oli justkui meie jaoks ette valmistatud plats – laud ja toolid, varjualune ja lõkkekoht ning rohigi oli madalaks niidetud. Pane ainult telk püsti. Sellega me siiski natuke viivitasime, õigemini panime telgi püsti küll, aga varju alla, et juhuslikult mööda minna võiv kämpingu personal meid ei märkaks ning hämaruse (sest päris pimedaks siin põhjas veel ei lähe) asetasime ta valitud kohale.

Pean siinkohal üles tunnistama ühe patu. Kuna päev oli palav ja mina (veel siiski) paksu inimesena higistasin kohutavalt, siis käisin kämpingus ja kasutasin sealset hüve end sooja vee all pesta. Samas on mul enne telki minekut ka üks mure. Nimelt Facebooki sõber Ari Lehtonen soovitas mul „Rootsi Vabariigis“ (ilmselt pidas ta silmas siiski Kuningriiki, aga võib-olla soovib ta naaberrahva esindajana, et ka rootslased lõpuks ometi vabaneksid feodaalse ikke alt) mitte mingil juhul kõhuli magada. Ometi pean täna selle riski võtma ja veetma suurema osa ööst just kõhuli, sest päevane põrgupäike on seljale pisut liiga teinud. Äkki peaks strateegilisse kohta šampusepudeli korgi panema?

29.07.2012: Byske – Persöfjärden

(152,3km, 8h28min)

Täna oli sõidupäev! Praktiliselt ühe soojaga sai läbitud tee Byskest Luleasse (ca 125km). Kogu teepikkuseks kujunes 152km, sõidu ajaks 8h28min, kogu matkapäeva pikkus oli 9.20 … 22.40. Päeva träkk on siin

Hommikul sõitma asudes kartsin, et tänasest päevast polegi mul teiega muljeid jagada. Noh et tee on ikka sama Eneli, suund on ikka põhja poole ja et tee ääres kasvavad männid muutuvad aina kiduramaks ning kivid nende all selle võrra suuremaks ja tihedamaks. Ja pole vahet, kas sõidad mööda trassi või kõrvalteid, sest asulaid ja maju jääb aina hõredamaks – vaadata pole enam suurt midagi, kõik oleks justkui juba nähtud. Aga läks teisiti.

Esmalt, kohe Byskest väljasõiduteed otsides, juhatas GPS meid kohalikule suusarajale, mis Nõmme ja Pirita omadele oma künklikuses kindlasti silmad ette annab (OK, Trummi või Ambrose mäge need kohad, mida meie läbisime, välja ei andnud, aga reljeefi poolest oli rada nõudlik).

Seejärel juhatas GPS meid umbteele, mis pikalt E4-ga paralleelselt kulges, ent siis nagu lõigatult ära lõppes. Proovisime küll pääseda käe ulatuses asuvale suurele teele, kuid teed ääristav võrkaed osutus meie tööriistadest tugevamaks või õigemini ei hakanud meie jõud sellele peale.

Sama teed pidi tagasi suurele teele jõudnud, tabas meid vihmahoog. Õnneks olime hommikul selleks valmistunud ning kottidele katted ning endale kiled valmis pannud nii et vihma võis pidada isegi leevenduseks eilse päeva piinade eest

Järgmised 30km kulgesid nii nagu hommikul kardetud sai vihmas ja üksluises ümbruses … kuni teeviit näitas ARKEOLOGISK ja vaatamisväärsuse märk. Kuna olime juba piisavalt sõitnud, otsustasime end pisut sirutada ja läksime vaatama, et mis see “arkeologisk” on. Tuli välja, et see oli ca 1,5km pikkune matkarada, mis viis meid varajase pronksiaja (2500 … 3000 eKr) asulakohta, kus saime vaadata tolleaegseid “koopaid” ja hauakohti. Võib-olla ei olnud see ajalooline pool nii huvitav, aga loodus ise pakkus selle eest piisavalt vaatamist ning tekkis küsimus, mis oli enne: kas jääaja poolt “ette valmistatud kivihunnikud, mis sobisid koobasteks või ikkagi küttidest ravas, kes enesele sobiva “korterelamu” valmistasid.

Mõni kilomeeter edasi, Jävre asulas, tabas meid järjekordne üllatus – kohalik külapäev. Inimesed olid tulnud tuletorni juurde kokku, tundsid sombusest päevast rõõmu ning müüsid käsitööd ja vanu asju. Siin õnnestus meil siis lõpuks ka üks Rootsi rahvustoitudest – pehme vahvel vaarikamoosi ja vahukoorega ära proovida. Oli ikka hea küll.

Ja siis läks uhamiseks, ühe soojaga kihutasime läbi Piteå linna Luleåsse välja. Siin ma nüüd istun, laen arvuti ja telefoni akusid ning kirjutan seda lugu. Ilmselt teeme täna kümmekond kuni kakskümmend kilti veel, enne kui laagrisse jääme.

Senine teekond annab lootust, et homme jõuame Rootsi-Soome piirile ja öö veedame juba Soome poolel.

—-

Nüüd jätkan kirjutamist telgis. Nagu näed, ongi meil tegi kõige pikema sõidupäevaga. Telkimiskoha leidmine osutus keerulisemaks: kas oli kaardilt välja valitusd kohas kellegi elamu juba ees või oli kallas nii pehme, et jalagi ei kannatanud peale astuda. Lõpuks leidsime siin Persöfjärdeni kaldal, nii pimedas kui siin üldse läheb (siin ei lähegi pimedaks,kell on kaugelt üle 12 (kohaliku aja järgi) ja väljas on nii valge, et annab meie jaaniöölegi silmad ette ) jõeäärse koha, mis sobis nii söömiseks kui ka telgi püstitamiseks.

Silm vajub taas neid ridu kirjutades vägisi kinni. Eks homme jälle homsed uudised.

30.07.2012: Persöfjärden – Tornio [FIN]

(139,1km; 8h52min)

Kuna kirjutan neid ridu teisipäeva hommikul, pean ütlema, et eile oli raske päev. Võib-olla kõige raskem selle reisi jooksul. Hommikul sai alustatud kuskil kella 9.50 (10.50 Soome aeg) paiku, lõpetasime 0.20 (23.20 Rootsi aeg). Selle ajaga läbisime 139,1 kilomeetrit, mille träkk on siin teile vaadata.

Eilne päev oli selline, millest suurt rääkida ei ole. Teele jäänud suuremad kohad Törö ja Kalix olid sellised tüüpilised Rootsimaa väike- ja keskmise suurusega linnad. Mitte midagi erilist, mitte midagi häirivat. Tõenäoliselt tuleks nende erilisus välja talvel, mil siin kandis pidavat olema kaks meetrit ja rohkem lund. Aga praegu … võib-olla väärivad märkimist jõed, mis põhja poole jõudes ühe laiemaks muutuvad. Ka Kalixis oli ilus lai jõgi ehkki Lulea jõega, kus kohati teist kallast näha ei olnudki, ta võistelda ei suutnud. Aga kõik meie Eesti jõed, on ka Kalixit läbivaga võrreldes ojakesed.

Kuna E4-le liitus mingist hetkest veel ka E10, oli liiklus sellel teel nii tihe, et peale umbes 17km läbimist otsustasime taas valida pikema kuid rahulikuma tee. Raneas saime ühelt kohalikult keskealiselt paarilt, kes samuti rattasõitu harrastasid, juhtnöörid ning suundusime sellisele kummalisele teele, millest osa oli meil kantud kaasas olevale paberkaardile, aga polnud GPS-is ja teisega oli vastupidi – GPS näitas tee olemasolu, aga kaardil teed ei olnud. Valitud tee oli tõeline metsatee, iseenesest kruusatee, mis töödeldud tolmamisvastase vahendiga, aga täiesti metsa vahel. Mingid 15-16 kilomeetrit olid sellised, kus me ei kohanud ühtegi märki inimestest – ei majasid, ei autosid, ainult puud ja kivid. Ühtäkki märkasin enda kõrval, minuga samas suunas ja sama kiiresti lendavat kakku – meie mõlema üllatus oli päris suur. Umbes paarisaja meetri pärast otsustas tark lind lolliga mitte võidu kihutada ning pööras metsa ära.

Kui jutt juba loomadele läks, siis eile oli meil põdrapäev. Teel Töröst Kalixisse nägime ühte noort isapõtra ja ühte põhjapõtra (nendest pagan ei saa aru kas on isane või emane) ning Kalixist Haparandasse sõites trehvasime veel ühte põhjapõtra. No need on ühed lollid ja uudishimulikud loomad. Selle asemel, et meid nähes metsa putkata, otsustas ta meid hoopis uudistama tulla. Küllap polnud ta varem taolisi ratastel kotte vedavaid tohmaneid varem näinud. Igatahes kui kõvemat häält tegime, pööritas ta oma kõrvu ja jalutas metsa poole tagasi, ise kogu aeg üle õla vaadates, et kas meie kah ikka edasi läheme.

Läksime, aga pean tunnistama, et terve eilne päev oli üks piinlemine. Pärast pühapäevast 150km maha kihutamist, olid makaronid ikka täiesti vedelad. Iga väiksemgi tõus võttis põlve nõrgaks ja sundis käiku vahetama kõige kergema peale. Kuskil 20km enne Haparandat tundsin, et nüüd on kõik, finito, basta … no lihtsalt ei jaksa enam sentimeetritki edasi liikuda. Plaanisin juba teha Enet ja salaja bussijaamas bussi oodates Kärdla kaudu Tallinnasse põgeneda, kui järsku meenus, et mul on rattakotis üks Pure Guarano Liquid ampull (see on selline vedelik, mis vabastab kehas oleva viimasegi energiaraasu ning mobiliseerib organismi täiendavaks pingutuseks, seda kutsutakse ka lõpuspurdi laksuks). Otsustasin seda enda peal proovida ja uskuge … see toimis täiega. Umbes 15min peale guarano sisse võtmist tuli jalgadesse selline boost, et kilomeetri aeg, mis muidu kippus jääma sinna 3,5 ja 4,5 minuti vahele, kukkus 2,5 minuti kanti. Ma oleks selles tempos suutnud jätkata veel tund või paar, aga Tornio, piirilinn Soomes, tuli vastu.

Telkisime linna servas, jõe kaldal. Kuna jõudsime kohale peale südaööd, oli rohi kastest märg (ja üldse oli vist Tornios tugevalt vihma sadanud, sest tänavad kohati lainetasid veest). Tegime kiiresti endale õhtusöögi, mille ostsime juba Soomest, kus kaubandus (so mõned poed) töötavad kella 24ni, siis veel silla alla pesema ning magama. Öösel oli tugev vihm ja jalakrambid. Peab vist taas magneesiumikogust, mille langetasin vahepeal 4 tabletile päevas suurendama (esimestel päevadel võtsin 8tbl).

Ei tea millal jälle internetti saame, sest Soomes meil internetti ei ole. See ja tühi Rootsimaine taara olid need, mis sundisid meid veel korraks Haparandasse tagasi pöördume. Kohe-kohe lapin oma arvuti kokku ja pöörame esirattad lõunasse. Moi!

31.07.2012: Tornio/Haparanda – Kuivaniemi

(89,8km, 5h43min)

Pärast seda kui olime Haparandast eelmise postituse teele saatnud, pöörasime rattaninad lõunasse ja täälla se meni! Ligi 80km 4h22min, nii et ei saanud selgagi märjaks. Siin on tänased träkid: Tornio-Haparanda linnaekskursioonmatk lõunasuunas.

Ehkki Rootsist hakkas tasakesi juba siiber saama, otsustasime hommikul, peale hilist (10.00 Soome aeg) ärkamist korraks Haparandast läbi põigata. Sellel põikel oli 5 eesmärki: 1) teha blogipostitus (sest meil polnud veel Soome internetti), 2) laadida arvuti ja seadmete akud, 4) anda ära tühi panditaara, mis oli viimaste päevade jooksul kogunenud ning 5) külastada Fjällraveni firmapoodi, mis öösel Ergole silma oli jäänud.

Staabi tegime Max’i kohvikusse, mis asus Coop Extra kaubakeskusega samas majas. See kohvik oli eriliselt hea selle poolest, tavaline kohv (ka piimaga) oli seal täitsa tasuta. Koonrid nagu me oleme, ei saanud seda kasutamata jätta. Kumbki jõi pooleteise tunni jooksul ära kaks tassi. See ei olnud ju liiast!

Siis Torniost R-Kioskist DNA interneti kaart (nüüd saan 6 kuud Soomes internetis olla!) ja siis teele.

Esimesed kilomeetrid Torniost Kemisse tulid üllatavalt lihtsalt, nagu oleks eelmise õhtu guaranal veel jätkuv mõju. Isegi nii lihtsalt, et raud hakkas järgi andma. Nimelt minu rattal ühel tõusul läks katki tagaratta kodar. Ratas hakkas niimoodi viskama, et olin sunnitud piduri lahti ühendama. Damn, ma ju ostsin kodarad, aga ei leidnud neid ühestki kotist. Ma kas a) ei võtnudki neid kodust kaasa, b) jätsin nad Lennarti juurde kui kotis revisjoni tegin või c) panin nad kogemata koos riietega postipakki ja saatsin koju tagasi.

Nii me siis veeresime murelikult mööda rattateed Kemi suunas, kui meile jõudis järele üks maanteerattal sõitev Soome taat. Vestlesime mõnda aega ilmast ja rattasõidust, siis ma küsisin, et kas Keminmaal või Kemis mõnda rattahooldust pole. Vana võttis taskust kännykä ja helistas kuskile. Tulemus see, et saime Kemis asuva rattapoe täpse aadressi ja lahtiolekuajad. Oli selge, et jõuame sinna õigeaegselt ka  ilma erilise pingutuseta.

Rattapoes selgus, et kuna poe sulgemiseni on “ainult” 30 minutit ja meie rattaga on “nii palju tööd”, siis ostsime sealt mõned kodarad ja uue rattajala, mille sealsamas poe ees vähem kui poole tunniga installeerisime (Ergo tegi seda, mina assisteerisin teda). Ratas oli jälle töökorras, isegi parem kui uus!

Ja edasi lõunasse – Oulu suunas. Ahjaa, mul ununes öelda, et kogu teekond Torniost Kemisse kulges mööda rattateed. Kui ka Oulu suunas hakkas kulgema rattatee, tekkis meil tunne, et Soome on rattamatkajasõbralikum maa kui oli Rootsi. Siiani on rattatee tõepoolest ühel või teisel pool maanteed kulgenud, vaid mõnel lühikesel lõigul on tulnud sõita maanteed või siis maanteega paralleelset külavahe- või metsateed.

Öömajaks valisime imekauni liivaranna. Kus ma praegu istun ja loojuvat päikest imetlen. Elu on ilus!

1.08.2012: Kuivaniemi – Revonlahti

(119,2km, 7h10min)

Kirjutan ka tänast blogi kahes osas. Kuna Oulust välja sõites tabas juhuslikult Prisma kõrval meid küllalt tugev vihmahoog, otsustasime teha siin laadimis ja ostupeatuse ja kui vihm lakkab, siis edasi sõita. Päeva träki leiad siit.

Niisiis hommikupoolik. Ehkki olime kella tavapäraselt kella 7.00 mängima pannud, otsustasime pärast kiiret nõupidamist, et võtame paar päeva ajavahega aklimatiseerumiseks ja elame edasi Rootsi ajas (Rootsis oleks kell olnud alles 6). Nii et ärkasime kell 8 ja teele asusime kell 10 – nii kui nii on siin peaaegu tund aega kauem valge kui teisel pool lahte. Seega saab rahulikult sõita kella 23ni.

Päeva esimene pool oli selline rahulik kulgemine. Kord suurel teel (aga mitte Kemi-Oulu kiirtee E8 vaid selle väiksem vend), siis külavahekal, metsavahekal ja sageli ka spetsiaalsel jalakäijatele-ratturitele mõeldud kergliiklusteel. Kemi ja Oulu vahe on ca 105km ja julgelt 60% sellest on kaetud ka kergliiklusteedega.

Korra panime tee valikul ka puusse. GPS näitas ilusat metsa vahel kulgevat kruusateed, mis kulges 6-7km paralleelselt suure teega. Valisime selle ja … kahetsesime. Teed oli äsja hööveldatud ja ta oli sellest muutunud üsna pehmeks. Meie tavapärane kiirus kukkus 18-20 km/h-lt 12-15 km/h-le. Ja see oli ka üsna väsitav. Esimesel võimalusel jätkasime oma teed lõunasse peateel.

Teine möödapanek oli seotud jalakäijate teega. Peale Ii linnakest (alevit?) kulges tee kõrval ilus kergliiklustee, mis peagi muutus küntud kartulipõlluks. Ja nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Neerud tahtis lahti põrutada. Jälle langes keskmine kiirus, aga mitte tuju.

Umbes kella 15ks jõudsime Oulusse, mis tundub olevat (ei ole guugeldanud) Stockholmi järel suuruselt teine linn meie teel. Igatahes on Oulu kaetud tiheda ja viitadega tähistatud (Rootsi linnadel oleks siit palju õppida, Tallinnast rääkimata) rattateede võrgustikuga ning inimesed – noored ja vanad, mehed ja naised kasutasid neid vägagi intensiivselt. Kohati oli liiklus nii tihe, et pidi samas suunas ja vastu tulevate ratturite vahel lausa manööverdama. Ja autojuhid! Liiklus on siin seatud nii, et rattatee on peatee, mitte nagu Tallinnas, kus igal ristmikul on alguses liiklusmärk “Rattatee lõpp” ja seejärel “Rattatee”.

Kuna Soome on tuntud kohvijoojate maa, otsustasime siia jõudmist Oulu keskväljakul (või oli see turuväljak) tähistada karjalan piirakka ja kahvi’ga. Ilus linn, väga sümpaatne, ei oskagi kohe öelda miks. Siia võiks kauemakski jääda, aga … raske telkida ja ilmselt ammendaks ta end meie jaoks, kes me rattal vaheldust otsime, kiiresti.

Akud laetud ja ostud sooritatud, pöörasime rattaninad taas Botnia kalda suunas ja liikusime marsruudil Liiminkä-Raahe, kuni jõudsime oma tänasesse ööbimiskohta, kus ma neid ridu nüüd telgis kirjutangi. Õhtupoolsed ca 50 kilomeetrit tulid samuti suhteliselt kergelt. Mingil hetkel, kui tee auklikuks muutus, tekkis sellisem raskem tunne, aga kui teeviit näitas KOKKOLA 166 (aga Kokkolas on meid jällegi ootamas head inimesed – klassiõde Kristina), läks tuju paremaks ja samm pikemaks. Viimased 20km läbisime veidi vähem kui tunniga ja siin me nüüd oleme – tankla parkla kõrvale rajatud puhkealal, kohe tiigi kõrval – igaüks võib Google Streetview abil meie asukohale pilgu peale heita.

Kuna see on suhteliselt avatud koht, siis ei saanud ma tavalisel kombel ennast vette kasta ja pesta (siin pole vist üldse lubatud vette minna), vaid pidin end märja käterätiku ja seebiga “pesema”, aga ajas asja ära küll. Kuna temperatuur langes alguses kiiresti (nüüd on kuskile 14 kraadi peale pidama jäänud), proovisime esimest korda matka jooksul teha ka lõket. Hoidlasse valmis pandud puud osutusid siiski niisketeks ja teel kaasa võetud buklettide paberid ei põlenud piisavalt hästi, et lõke korralikult süttiks. Ehkki homme saame loodetavasti Kristina juures ka riideid pesta (kui me ikka jõuame need 140+ kilomeetrit läbida), tegin ma täna ka väikese pesupäeva ning pesin tiigis Soomest ostetud lõhnata seebiga omi riideid. Loodetavasti kuivavad nad ikka hommikuks ära. Õnneks on mul ka väike bäkkapp, et kui ei kuiva, siis päris Anvari stiilis ma rattal sõitma siiski ei pea.

Kell käib juba teist öötundi, aeg on magama minna. Ergo istub tee äärde ehitatud puhkemajas ja vestleb meie uue sõbra Harry’iga, kes on pärit Ahvenamaalt ning on ellujääja-matkaja (survival hiker) – tema eesmärk on minna Lapimaale ja seal nädal aega mitte millestki tundras ära elada. Kaasas ainult kott riietega. Päris põnev … võib-olla peaks midagi sellist enesele järgmiseks väljakutseks valima.

2.08.2012: Revonlahti – Roukala à Kokkola

(96,6km; 6h14min)

Täna hommikul startisime kell 10 eesmärgiga jõuda õhtuks Kokkolasse. Jõudsime kah! Mõlemad. Ergo rattaga, mina, mis seal salata, kasutasin kõrvalist abi, kelleks oli klassiõde Kristina, kes mulle Roukalasse autoga vastu tuli ja minu vaevad lõpetas. Päeva teekonnaks kujunes 96,6km, mille läbimiseks kulus 6h14 puhast sõiduaega. Päeva träki leiad siit.

Kui hommikul liikuma hakkasime, tundsin kohe, et tuul on pööranud ja puhub otse meile vastu. Kui jõudsime teeviidani, kust sai lugeda KOKKOLA 148, hakkas mu arvutusmasin peas tööle ning mida rohkem ma selle peale mõtlesin ja arvutasin, seda rohkem hakkas mind närima kahtluseuss eesmärgi täitmise võimalikkuses.

Kuni Raaheni kulges asi suhteliselt normaalselt ca 25km tuli 1,5h-ga, mis lubas prognoositavaks sõiduajaks 8,5 … 9h. Kui Raahest välja saime ja esiratta Kokkola poole pöörasime, muutus tuul kohati nii tugevaks, et kiirus langes samale tasemele kui Höga Kusten’is mäkke sõites so alla 10 km/h.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mind häirima pandud eesmärk ja üha rohkem hakkas tunduma võimatu täita mõlemat kahte tingimust – sõita rattaga lõpuni ja jõuda Kokkolasse. Ühel hetkel teatas aju, et siit edasi me küll enam rattaga ei sõida ja lülitas jalad välja. Sisse lülitamiseks pidin heitma veerand tunniks murule pikali ja silma kinni laskma, pärast seda nõustus aju jalgadega (kus justkui jaksu oli) jälle mõnda aega koostööd tegema, aga mitte kaua.

Umbes 10km enne Kalajoki küla langetasime otsuse, et püüame siiski Kokkolani jõuda, aga mina kasutan selleks kõrvalist abi. Esialgu mõtlesin bussi peale minna (ehk siis Enet teha), aga peale nõu pidamist klassiõde Kristinaga (kes on elanud Kokkolas juba 6 aastat ja töötab siinses haiglas kirurgina) otsustasime, et sõidan nii kaua linna poole, kuni ta mulle oma autoga vastu jõuab.

Nii koguneski rattakilomeetreid alla saja ja üle 50km  läbisin autoga. Ergo, karm mees, sõitis lõpuni ning tema kilometraažiks tuli 157km ja eks aegagi kulus ca 2,5h kauem.

Kristina juures külas olles sai pesta ennast ja riideid, söödud paremat toitu kui see, mida oma potis õhtuti keedame ning rääkida maast ja ilmast. Loodetavasti on homme parem päev ja me ööbime kuskil Vaasa läheduses (ja pole vahet kas siin või sealpool linna). No ei sobi mulle need sõidupäevad, kus peame kindlaks kellaajaks kindlasse kohta jõudma. Homme tuleb taas pigem selline mõnus kulgemine ja ei pea kellaga võidu ajama.

3.08.2012: Kokkola – Karperofjärden

(135,7km, 8h08min)

Tänase päeva kokkuvõtteks võib ütelda, et oli vihmane sõidupäev. Peale eilset suremist tulid tänased kilomeetrid üllatavalt lahedasti. Päeva träkki on näha siit.

Hommikune ärkamine Kristina juures Kokkolas oli suhteliselt hiline (kell 8), Kristina ise oli selleks ajaks juba haiglasse valvesse läinud. Siinkohal olgu öeldud veelkord tänusõnad selle võimaluse eest üle nädala end korralikult sooja veega pesta ja pesta ka omi riideid … ning voodis magada. Tuleb tunnistada, et see tegevus hakkab vaikselt võõraks jääma, koju jõudes tuleb läbida võõrutus.

Sõitma hakkasime kell 10.05 ja peaaegu koos stardiga hakkas sadama sellist peenikest seenevihma. Õhk iseenesest oli aga soe. Nii me siis sõitsime ja mõnulesime. Valisime lõuna poole sõiduks pikema ja ilusama tee, mida kutsutavat seitsme silla teeks. Sildu oli tõepoolest palju ja loodus oli kaunis. Paraku pildistamiseks ebasõbralik ilm ei võimaldanud Ergol eriti palju fotosid teha.

Esimene suurem koht, kus me ringi vaatasime oli Pietarsaari/Jakobstad. Selline väike mõnus linnake. Sealt jäid meelde vana puukatusega kirik, mille väravas seisis mehe suurune ja ka kujuline korjanduskast ning imelised remmelgad tee ääres. Me kohe sõitsime lähemale vaatama, et näha mis need kummalised puud on. Paju lehed olid!

Järgmise peatuse tegime Uusikarlebys. Sellest linnast hakkas silma huvitav asjaolu, et seal polnud pea- ja kõrvaltänavaid, kõik ristmikud olid samaliigilised. Seal saime ka esimese tõsisema sahmaka vihma. Ja selline tibutamine ja sahmakad vaheldumisi saatsid meid tänase päeva lõpuni välja.

Istume siin praegu järve kaldale ehitatud riietuskabiinides, mis annavad väiksema aiamaja mõõdu välja sööme oma suppi ja kirjutame blogi. Enne kui pimedaks läks (!!! üle pika aja!!!) paistis, et taevas muutub heledamaks. Loodetavasti vihm lakkab ja saame homme kuiva ilmaga Vaasa linnaga tutvuda. Kui ei peaks, siis paneme oma märjad riided selga tagasi ning kihutame edasi Pori suunas.

Helsinkini on 520/430 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas läheme Tampereni välja või keerame Porist Helsinki suunas) ja viis päeva. Kui midagi ootamatut ei juhtu, peaks plaanitud ajaks (neljapäevaks) koju jõudma küll

4.08.2012: Karperofjärden – Österfjärden

(111,8km; 7h30min)

Tänase päeva märksõnaks võiks olla vihm. Vihm, mis kallas öö läbi telgile (aga telk pidas sellele ilusasti vastu, ilma et oleks lekkima hakanud). Kallas siis kui meie äratuskell helises. (Tõsi, jäi järgi ainult selleks hetkeks kui me märja telgi kokku panime) Ja jätkas praktiliselt vahet pidamata kallamist kuni poole viieni õhtul. Seepärast kujunes päevateekond just selliseks, nagu ta kujunes – 111,8km 7h30min (matkapäeva pikkuseks jäi 12h30min). Päeva träkki ennast saab vaadata siit.

Startisime (vihma tõttu) ebatavaliselt hilja – kell 10.40. Esimese veerand tunniga saime läbimärjaks. Tegelikult pole õige öelda, et saime, sest pidasime mõistlikuks panna selga eilsest märjad riided. Nii tuleks vist öelda, et märg olek jätkus.

Umbes 10 km kaugusele Vaasa linna jõudsime libedasti. Vahetult enne linna sisse sõitmist oli meil üks päris naljakas intsident. Ergo ratta küljest tuli lahti üks kott ning kuna sõitsin vahetult tema taga ei jõudnud ma reageerida muidu, kui hõikasin, et midagi kukkus ja siis sõitsin täiega sellest üle. Õnneks polnud selles kotis midagi purunemisohtlikku ja selle pärast see meile nalja tekitaski.

Vaasa ise erilist muljet ei avaldanud. No ei saanudki selles pidevalt kallavas vihmas avaldada. Ühte asja panime seal tähele küll. Alati kui meie, läbimärjad nagu kaltsud, fooriga ristmikule jõudsime, hakkas jalakäijate/ratturite fooris põlema punane tuli. Alguses ajas see vihale, aga pärast tegi nalja. Foori nähes ei üritanudki me enam üle saada, vaid pidurdasime juba aegsasti.

Tänu Vaasale, õnnestus meil külastada ka Soome saari, mida neil on teatavasti veel kordades rohkem kui on Eestil. Nimelt valisime järgmisse sihtpunkti – Porisse – sõitmiseks pikema tee, mis viis meid üle Vaskiluoto saare. Kuna sillale jäi ka imepisike Hietasaari, siis tegime ka sellele ringi peale.

Enne Sundomi linnakesse jõudmist hakkas kostuma valju muusikat. Kohale jõudes selgus, et sinna on kogunenud kohalikud Ameerika autode ihalejad, kes pidasid oma aastashõud. Vihma kallas, bänd mängis ja plats oli täis renoveeritud autosid. Meie eelistasime autosid vaadelda eemalt ning soojendasime end kohalikus pubis.

Ja vihma aina kallas ja kallas. Langnäseti poe juures otsustasin, saagu või s*tem, märjad riided kuivade vastu vahetada. Hakkas parem küll. Ja siis jäi vihm järele, ja nagu öeldud, 16.30 hakkas päike paistma. Järgmised 20km tulid suhteliselt lennuga. Praegu istume ühes Neste tankla kohvikus ja laeme arvutit. Ehkki vahepeal hakkas jälle tibutama, on vihm praeguseks hetkeks järgi jäänud. Peab edasi liikuma!

Neid ridu kirjutan juba laagripaigas Österfjärdeni kaldal. Rohkem vihma me täna tõepoolest enam ei saanud, ehkki mitmel korral ähvardas nagu…

Tanklast edasi liikudes valisime E8-ga võrreldes väiksema tee. Ja peab ütlema, et valikut ei tule kahetseda. Kui ma siiani arvasin, et kõige pikemad ridakülad on Peipsi ääres, siis siin õnnestus näha küla, mis peaaegu katkematu roduna kestis 25km.

Oleme sattunud ilmselt Soome põllumajanduspiirkonda – põllud (nisu, kaer, oder, harvem rukis, kartul, kapsas) vahelduvad metsasiiludega ja kasvuhooned – need on kindlasti kordades suuremad kui olid omal ajal Peipsi ääres, siis kui veel kurki ja tomatit Leningradi turule sai vabalt viia. Kuna oli pilvealune ilm ja suhteliselt hämar, siis ei saanud me päris täpselt aru mida nendes kasvatatakse. Loodetavasti mitte kanepit :p

Üks tähelepanek veel. Ööbimiskohta jõudmiseks läbisime Närpes’i linnakese, võib-olla Kuusalust pisut suurem. Ehkki kell oli vaevalt 21.30, oli linnake täiesti välja surnud. Ma ei pea siin silmas tänavatel mitte-patseerivaid inimesi, vaid seda et ka majade aknad olid täiesti pimedad – ei valgust ega isegi telekaekraanide kuma. Ometi seisid majade ees autod, muru oli niidetud ja oli näha, et majas elatakse. Millega ometi need inimesed oma aega veedavad? Loodetavasti nad ei maganud??

Ööbimispaika jõudes oli taevas madal ja pilvine. Praeguseks (kell on 01:10) on enam-vähem ära klaarinud ja paistab täiskuu. Loodetavasti öösel sadama ei hakka ja hommikul paistab päike, sest kaks päeva vihma saanud riided ja telk tahavad hädasti tuulutamist.

Aga nüüd magama, sest ka homme on sõidupäev. Loodetavasti jõuame õhtuks kuskile Björneborg’i (Pori) lähedale.

5.08.2012: Österfjärden – Yyteri

(134,4km, 8h37min)

Täna oli mõnus sõidupäev. Vihma ei sadanud ja pilvede vahelt piiluv päike ei teinud samuti liiga. Päeva lõpuks sai läbitud umbes 135 km, sõiduajaks kujunes kokku ca 8h30min (matka koguajaks 14h). Päeva träki panen üles siis, kui Ergo GPS-ist terve päeva teekonna kätte saan. Minu kell sai vahepeal täis ja mul ei õnnestunud teda päeva lõpuni töös hoida. Siin see träkk siis lõpuks on!

Ehkki hommikul mängis äratuskell juba kell 8, pikutasime kella 8.30ni telgis, sest aeg-ajalt tuli kergeid vihmasabinaid. Aga siis puhus taeva klaariks ning hommikusöögi ja laagri kokku pakkimise järel saime kella 10.20 paiku veerema hakata.

Võtsime suuna Kristinestadi poole, mis asus ööbimiskohast umbes 20km kaugusel. Veidi üle tunni sõitu ja kohal me olimegi! Alguses arvasin, et tegu on mingi suuremat sorti metsakülaga – üksikud majad vaheldusid metsatukkadega, kuid kui jõudsime kesklinna, pidime tõdema, et see linn pretendeerib kõige ilusama linna tiitlile meie reisil. Selline vaikne ja unine, madal puust linnake. Loomulikult oli ju ka pühapäev ning linnas oli enne kella 12 liikumas näha vaid mõnda meie sugust turisti. Kell 12 avati poed ja see pani elu käima.

Ka meie käisime poes ning täiendasime oma tagavarasid. Poe avamist (pühapäeval tehakse siin poed lahti kell 12) istusime poe trepil, uurisime kaarti ja pidasime plaani, et millist teed valida – kas kiiremat ja lühemat E8 või siis peaaegu mööda rannaäärt kulgevat väiksemat teekest. E8 kasuks rääkis tema lühidus – Porisse vaid 94km, lühema tee eeliseks tundus tema rahulikkus ja võimalus näha tegelikku Soomet.

Kui poodi tuli üks taat, kes teatas, et on noores  põlves Soome risti ja põiki rattaga läbi sõitnud, ning kuulnud, et me läheme Pori suunas, soovitas ta kindlasti valida see väiksem tee, pidavat olema imeilus.

Praeguseks hetkeks (kirjutan neid ridu Merinkarvias ühes pizzakohas – neil polnud siin kell 18 enam võimalik kohvi osta, ehkki koht on lahti kella 22ni, nii pidin tellima kõige odavama pizza) oleme läbinud 83kilomeetrit ja veel ei ole see tee meie jaoks ei huvitavaks ega ka ilusaks muutunud. Selline tavaline mitte enam niiväga põhjamaine loodus, mis on meid viimased kaks nädalat päev-päeva järel ümbritsenud.

Kui eile sattusime 25km pikkusesse külla, siis tänased peaaegu 60 kilomeetrit on kulgenud sisuliselt metsa vahel. Aeg-ajalt vilksatab puude vahelt meri, aeg ajalt kerkib teele mõni küngas, siit-sealt vilksatab tee ääres või eemalt metsa vahelt ka mõni maja. Isegi paari inimest nägime sellel teel.

Samas on tegu selgelt turistimagnetiga, sest suuremaid ja väiksemaid suvilabusse ja haagiseid sõitis meist mööda kümneid ja kümneid, tavalistest sõiduautodest rääkimata.

Kui oleme arvuti, kella ja telefoni akud  enam-vähem täis laadinud, suundume edasi Pori suunas. Loodame õhtuks kuskile linna lähedale jõuda. Seal on üks saar – Reposaari, mis asub Porist paarkümmend kilomeetrit eemal. Võib-olla ööbime seal, võib-olla läheme linnale lähemale. See selgub, kui jõuame Pori linna piirkonda ning saame vaadata siinset kaarti, et leida avalik ujumiskoht. See on meile tähtis, sest taolistes kohtades ei küsita telkimise eest tasu. Terve oma reisi jooksul pole me veel kordagi maksnud telkimise eest. Ei kavatse kah!

Enne kui siit liikuma hakkame, tahan teile huvi tekitamiseks ütelda, et meie matka lõppsihi kontseptsioon muutus ja me suundume Helsinki asemel hoopis … Aga las see, kuhu me suundume, jääb esialgu üllatuseks. Matka ajalist ega ka teelist pikkust see muudatus oluliselt ei mõjuta, küll aga muudab see Botnia-ringi veelgi täiuslikumaks.

Need read saavad kirjutatud telgis pealambi valgel.

Kes ütles, et Soome on tasane maa? Merikarviast, kus me akusid laadisime, sõitsime veel oma 50 kilomeetrit. Ikka künkast üles ja siis jälle alla ning mida aeg edasi, seda kõrgemaks need künkad muutusid. Ja kuigi meie eesmärgiks oli jõuda saar(te)le, pidime oma plaani muutma, sest saarelt ei leidunud ühtegi täpsemat turismikaarti, et selle abiga ujumiskoha oleksime leidnud.

Nii sõitsime tuuli trotsides üle silla, mille kõrval olid tuulikud ja eemal sadam. Seal nägime kaarti ja otsustasime sõita sadamast järgmisesse lahesoppi, kus kaardi järgi oli liivarand. Oligi, ainult et need olid vähemalt 5, kui mitte 10 meetri kõrgused luited. Pealegi läks vahepeal pimedaks ja nii pidime eespool öeldud sõnu sööma. Peale paari-kolme ebaõnnestunud katset jõuda mereranda, et seal telk üles panna, pidime alla vanduma ja tulema Yyteri kämpingualale, maksma 20 EUR-i ja keskööks oligi meil telk püsti.

Ei hakanud enam sooja õhtusööki tegema, jõime kohvi ja sõime võileibu, eks hommikul söö siis selle võrra tugevamini. Homme läheme vaatame kõigepealt valges need liivaluited üle ja siis edasi lõuna poole – Pori (sinna on mingi 15km jäänud), Rauma, loodetavasti jõuame ööseks kuskile Uusikaupunki ja Kustaavi vahele, et sealt … aga sellest juba homses postituses.

Seda kah veel, et täna päeval sai matkal 2000 km läbitud! Vast mingid 300km on veel. Kell näitab koduni linnulennult 312km. Homsest hakkab see ilmselt pisut kaugenema jälle.

6.08.2012: Yyteri – Pyhäranta

(119,9km; 8h13min)

Kuna öö jäi pisut lühikeseks, oli täna pagana vaevaline edasi kulgemine. Ometi tuli päeva lõpuks ikkagi peaaegu 120 kilomeetrit ära! Träkki on võimalik näha siit.

Eilse postituse avalikustamise järel vaatasin kella, see oli peaaegu pool kolm öösel. Nii et ehkki me põõnasime kella 8.30ni, jäi öö selgelt lühikeseks.

Peale hommikusi asjatamisi hakkasime kell 10.20 liikuma. Esmalt otsustasime üle vaadata need düünid, kuhu GPS meid ööpimeduses liivaranna pähe juhatanud oli. Olid tõesti võimsad – kindlasti 6-7 meetrit kõrged ja sadu meetreid pikad luited. Nende vahel täiesti tuulevaikne, samal ajal kui rannas puhus üsnagi jahe ja tugev meretuul.

Luidetega tutvutud, võtsime suuna Porisse (mitte porri!). Pisut rohkem kui tund ja 20+ kilomeetrit olidki läbitud. Vaatasime pisut kesklinnas ringi ning siis võtsime suuna Rauma peale.

Ehkki mööda E8 on raumasse pisut üle 40km, valisime ka sel korral väiksema ja pikema tee. Hetkel (18.30) kui ma siin Rauma vanalinnas ühes pubis istun, on meil juba 85+ kilomeetrit läbitud. Kummaline, ma külastasin Rauma linna ka umbes 17 aastat tagasi, aga see, millisena ta mulle meelde oli jäänud ja see, mis täna linna uuesti avastades näha võis, olid vägagi erinevad. Mul oli meeles künklik, vana puust linn … aga oli hoopis künklik täiesti korraliku keskusega üle keskmise mõõtu linnake. Vanalinn oli jah selline, nagu ma mäletasin, aga “uut linna” polnud mul üldse meeles. Huvitav, kas see Ismo (või oli ta Osmo), kelle juures ma need paar-kolm ööd viibisin, veel elab? Siis oli ta mingi 65+ vana – praegu võiks läheneda juba 80-le. Lääne inimese kohta mitte just üllatama panev vanud.

Magamata öö on jätnud oma jälje. Tavapärase 3 min/km asemel, on tänane tempo 3.40 … 4.20 min/km ja need künkad, millest tee üles ja alla viib tunduvad olevat nii kõrged ja künkast alla sõites puhub tuul nii kõvasti vastu, et jääd peaaegu seisma. Aga edasi rühkima peab, sest eesmärk ootab.

Vaatamisväärsustest ja eredamatest muljetest pole siiani suurt midagi kirjutada, ilmselt on tekkinud juba meid kolmandat nädalat ümbritsevast “rahvuspargist” kerge mürgitus. Parema meelega vaatan linnas poode ja inimesi, mitte enam puid ja kive.

—-

Kirjutan neid ridu Pyäranta paadisadamasse püstitatud telgis. Kuna aluspõhi on täiesti kiviklibune, siis jätsime vaiad kasutamata – nad lihtsalt ei püsiks maas kinni. Loodame, et öösel väga tugev tuul ei tõuse ja telki koos meiega merre ei kanna. Kohe meie kohal kõrgub Pyhäranta kirikutorn, veidi maad edasi on külakese ametlik rand, aga pidime seal ööbimisest loobuma, sest mingid kaks rattamatkajat olid meist juba ette jõudnud. Huvitav küll, kell oli vaevalt kümme ja nemad juba põõnasid.

Kui veidi eespool  kirjutasin, et miski ei eruta mind siin matkal enam, siis nüüd pisut järgi mõelnuna võin öelda, et erutab ikka küll. See juhtub tavapäraselt kuskil kella 21 paiku kui uurime mõnd järjekordset tee äärde püstitatud valla kaarti ja näeme seal ujumiskoha märki – see tähendab ju ööbimiskohta! Täna oli ööbimiskoha tuvastamise ja siia jõudmise vahe vaid mingid tühised 12 kilomeetrit, aga on olnud ka enam kui paarikümne kilomeetrisi rännakuid (eile näiteks jäigi leidmata).

Väljas sätib taas üle mitme päeva vihmale. Katsin oma ratta koormakattega kinni, loodetavasti ei saa kottidesse jäetud asjad väga märjaks, sest telgi eeskotta pole neid täna võimalik tuua, sest kivise aluspinna tõttu eeskoda ei olegi. Olgu, kell on 00.15, püüan täna normaalsel ajal magama minna.

Ahjaa, lubasin täna avaldada meie kontseptsiooni muutuse. Me ei sõidagi Helsinkisse, vaid võtame homme suuna hoopis Ahvenamaale, et sealt siis kolmapäeva öösel vastu neljapäeva Tallinki laevale istuda ja Tallinnasse seilata. Kilomeetreid tuleb küll ca 150 võrra vähem, kuid selle eest saab meie Botnia ring täiuslikum – algab ju laht justnimelt selle arhipelaagiga.

7.08.2012: Pyhäranta – Torsholma /Ahvenamaa/

(115,7km, 7h34min)

Tänase päeva algus oli hirmus kihutamine, vahepeal oli selline mõnus kulgemine ja õhtu läks taas käest ära. Päeva träkk on seekord koguni neljas osas: hommikupooliklaevasõitJurmoBrändo

Hommikul startisime tavapärasel ajal so 10.20 paiku ning võtsime suuna Uusikaupunkile, mis teeviida kohaselt asus meist 19km kaugusel. Öösel oli tõusnud tuul, mis puhus peaaegu otse meile vastu. Õnneks, on mets jalgratturi abimootor ning tuul häiris vaid üksikutel sirgematel lagedatel lõikudel. Pisut üle tunni sõitu ning olimegi Uusikaupunkis.

Kuna täna oli meil jälle kella peale minek, siis otsustasime linnades mitte aega viita, vaid keskendusime sadamasse jõudmisele. Uusikaupunki (vähemalt see osa, mida meie nägime) on selline mõnus vana puust linn. Järjekordne linn, kus pole pea- ega kõrvaltänavaid, on vaid samaliigiliste teede ristmikud.

Lühikese peatuse järel, mil täiendasime oma söögi ja joogitagavarasid, jätkasime liikumist Kustaavi suunas. Uusikaupungist sinna oli mingid 50 kilomeetrit. Enesetunne oli hea, tuul oli soodne ning … sadamasse jõudsime kella 16.00ks, olles läbinud 76km ning 4h40min (kogu matkaaega oli kulunud vaid 5,5h). Üldiselt õnnestus meil olla täpne. Esimeses kohas, kus parv meid üle saari lahutava lahesopi viis, ootasime vast 10minutit, teises, kus üle viijaks oli praam, ootasime 15min.

Pool tunnikest laevasõitu ja olimegi Brändo saarel. Tegelikult on siin neid saari palju rohkem kui üks, aga selle saare järgi on saanud nime siinne kohalik omavalitsus. Kuna sadamas oli ees ootamas juba ka teine laev, siis hüppasime sellele ringi ja sõitsime Jurmo saarekesele.

Selline väike mõnus saareke. Viibisime siin kokku 3h ning selle aja jooksul jõudsime kõik saare teed edasi-tagasi läbi sõita – kokku 15,3 kilomeetrit. Vestlesime saare elust kohaliku ettevõtjaga, kellele kuuluvad jahisadam ja selle läheduses olevad teenindusasutused ja šoti mägiveistega, keda saarel tundus elavat rohkem kui inimesi.

Siis jälle praamile ja Brändole tagasi. Praamisõit on siin, muide sellest nädalast alates, jalgrattureile tasuta! Sügishooaeg juba käes ikkagi.

Kuna plaanime homme varakult siit järgmistele saartele edasi minna, siis panime oma telgi püsti Torsholma sadamas. Laev väljub kell 8 – seega kui soovime oma toimetustega valmis jõuda, peame tõusma kell 6.

Kuna DNA internet keeldub siinses võrgus töötamast, jõuab see postitus teieni ilmselt suure hilinemisega, aga kirjutasin ta ikka nagu tavaliselt peale õhtusööki telgis istudes.

PS Postitan loo järjekordsel praamisõidul telefoni poolt tekitatud ühendust kasutades

8. august 2012: Torsholma – Marienhamn

(68,9km; 4h38min)

Täna oli tõeline matkapäev! Terve päeva jooksul kokku kogunes vaid 4,5 sõidutundi ja 69 kilomeetrit. Tänase kohta tuleks pigem ütelda praamimatk. Kõige esimese praamisõidu unustasin dokumenteerida, esimese sõiduotsa träkk, teine paadisõit, teine rattaring, kolmas paadisõit ja finišisirge.

Tänane hommik oli eriti varajane. Ehkki öösel oli sadanud kõvasti vihma ja hommikulgi sabistas pisut, oli äratus kell 6.00, sest pidime oma toimetamistega saama valmis kella 8ks – siis läks laev “naabersaarele” kui nii on võimalik nimetada ühte kuuetuhandest arhipelaagi kuuluvast saarest – Kumlingele.

Tegelikult koosneb see grupp mitmest saarest, millest kaks suuremat on Kumlinge ja Seglinge. Mõlemad sellised tüüpilised Ahvenamaa saared. Eile kuulsime, et Kumlinge pidavat olema kuulus oma kiriku ja selles olevate seina- ja laemaalingute poolest. Kahjuks oli “hooaeg” lõppenud ning kiriku uksed lukus. Ehkki teadetetahvlil oli ka telefoninumber (oletan, et kirikuõpetaja või kantori oma), ei hakanud me sellele helistama.

Inimesed on (st meie oleme) ikka kummalised. Kui läbisime oma teekonnal suuri linnu Uppsala, Sundsvall, Lulea, Oulu, Vaasa jne, siis ei raatsinud me neile kulutada kauem kui tunnikese. Nüüd kulutasime mingi vana kiriku juures olevas surnuaias ringi konnates pea pool tundi. Kujutan ette kui pikaks (ajaliselt) oleks meie retk kujunenud, kui me iga kirikut, vana maja või muud vaatamisväärsust nii põhjalikult uurinud oleksime. Aga täna oli meil aega, sest nende kahe saare jaoks pidime kulutama neli tundi – varem lihtsalt ei läinud siit laeva edasi.

Seglinge oli veelgi pisem, aga meie sugustele matkasellidele selle võrra huvitavam. Suur osa saarest on kaetud “kivikõrbega”. See on selline ala, kus pinnaseks on sulaselge graniit, mille seest (!!) kasvavad välja kadakad, üksikud kased, vaarikad, mustikad ja teised rohttaimed, mida muidugi on häbematult vähe. Seglingest pärineb ka foto Facebookis, kus ma tuulikuga võitlen.

Edasi viis laev meid Fögölö valla saarestikku. Siit pole eriti midagi kirjutada, sest kihutasime nendest saartest lihtsalt läbi. Ahjaa, nii Fögölös kui Segelinges oli väike jupp selline, mida meie eest sõitis trosslaev. Jõudnud kaldale ja mitte leidnud sealt laeva, tuli vajutada nuppu ning mõne minuti pärast oligi laev päral. Kõlab usukumatult, aga Kumlinge-Seglinge vahel (laeva kodusadam on Seglinge) tegi praam kaks edasi-tagasi sõitu ainult selle pärast, et kaks karvast jalgratturit tahtsid veeta tund aega selle väikesel saarel. No peab see ikka üks rikas riik olema, kes endale taolist luksust lubada võib.

Nii et Fögölö oli põhimõtteliselt sadamast sadamasse sõit. Peab ütlema, et täppissõit, sest jõudsin (Ergo loomulikult oli juba ammu seal kohal) Degerby sadamasse täpselt 3 minutit enne laeva väljumist. Õigemini praam just manööverdas sadamasse. Pool tunnikest sellel laeval (ja soe lõunasöök) ning olimegi Ahvenamaa “peasaarel”, noh saarestikus, kui täpne olla.

Sadamas näitas silt MARIENHAMN 27.

Pean tunnistama, et need olid raskeimad 27 kilomeetrit sellel matkal. Mitte et maastik oleks olnud raskem kui mujal või et oleks olnud tuul või muu segav asjaolu, aga kole raske oli end sõitma motiveerida teadmises, et noh, jõuad sadamasse ja siis pead veel vähemalt viis tundi ootama laeva, mis viib meid Tallinnasse.

Nii ma siis nüüd istun siin sadamas (Ergo läks veel linna vaatama) koos ühe soomlasest rattamatkajaga, kes oli kahe päevaga läbinud 100 kilomeetrit ning oli sellest rampväsinud ja magab ootesaali nurgas norinal. Peab vist kah magamiskoti ja madratsi välja otsima, sest laeva on oodata alles 3 ja 1/2 tunni pärast.

Praegune postitus ei ole veel selle matka viimane. Ilmselt tulevad paar tükki veel, kus teeme statistikat ning kui Ergo pildid ja videod töödeldud saavad, siis vast jagame ka neid.

Igatahes oli tore matk! Tahan tänada ennast ja Ergot, et me selle asja edukalt lõpuni tegime ning üksteist need kolm nädalat välja kannatasime.

Kui keegi veel tahab ennast proovile panna, julgen hakatuseks Botnia lahe ringi soovitada. Meil kulus lahele ringi peale tegemiseks 20 päeva, mille jooksul läbisime 2358,2 kilomeetrit, olles rattasadulas kokku 6,21 ööpäeva (149h33min). Tehke järgi või makske välja, nagu ütles minu Sonda vanaisa August.

Epiloog: Kogu matka teekond ühel kaardil

Panin kogu meie retke ka ühte faili ja kaardi peale. Seda vaadates ei usu isegi, millega hakkama oleme saanud.

PS Eile õhtul, mõni tund peale seda kui olime tripilt koju jõudnud, käisin metsas orienteerumas. Jooksin (enamuse aja küll kõndisin kiiresti) mingi 7 kilomeetrit. Öösel kiskusid jalad niimoodi krampi, et tahtsin mööda seina üles ronida. Kõndimine/jooksmine ei ole ikka normaalne liikumisviis ühele ontlikule meesterahvale

Epiloog 2: Väike pildivalik Tour de Botniast, Ergo pildistatud

2012 Tour de Botnia valitud (Ergo)
Advertisements