Kolmapäev 27.juuni – On the Road Again (Tallinn-Frankfurt-Glasgow)

Aeg on katkestada umbes aasta kestnud vaikus ning matkapäevik taas unest äratada, sest on ju suvi ja jalad lausa nõuavad matkasaabastesse kängitsemist.

Tõele au andes, pole me vahepeal päriselt ainult kodus istunud, vaid ikkagi siin ja seal reisinud. Detsembri alguses olime kolm päeva Lääne-Rooma Keisririigi pealinnas Konstantinoopolis, mida praegu Istambuliks kutsutakse. Aprilli lõpus aga sama pikalt Tšehhi pealinnas Prahas. Istambulis said üle vaadatud nii Haga Sofia kui Sinine Mošee, tsisternidest ja Galata tornist rääkimata. Prahas käisime nii Karluv Mostil kui Hradis, kuulsas raekojas ja lugematutes erinevat arhitektuurset stiili kirikutes ning muidugi ka kohalikus Art Deco kaunistustest üle voolavas “rahvamajas” klassikalist muusikat kuulamas.

Aga kuna SEE siin on ikkagi matkablogi (paari vääratusega), siis pole ma lugejat turismijuttudega vaevanud.

Ehkki meie eelmise aasta Adlerwegi matk oli minu poolt halvasti ette valmistatud ja pika matka asemel toimus palju lühikesi, otsustasime siiski sellel aastal Alpisid (veel) mitte korrata, vaid hoopis kasutada ära Brexiti eelset aega, kui Suurbritanniasse saab veel viisavabalt ning vaadata hoopis kuidas see Euroopa nurk välja näeb. Vähemalt on tegu regiooniga, kus inimesed enam-vähem inglise keelest aru saavad, nii et keeleoskusest tulenevaid probleeme sellel reisil esineda ei tohiks. Kui just meie enda sõnavara alt ei vea.

Sel aastal siis reisisihiks ühesõnaga Suurbritannia. Tõsi, sai kaalutud ka alternatiive. Üheks minu valikuks olid veel ka Lyngen Alps (Põhja-Norras) või Kungsleden (Norrast Rootsi, sisuliselt sõber Thorsteni suvila õele) ja Camino Portugese (Lissabonist või Portost Santiago de Compostelasse), isegi rännakut Kirgiisias ja Kazbegi vallutamist Gruusias sai kaalutud.

Samas olinAnu otsinud välja Šotimaa lääneosas paikneva umbes 100 miili pikkuse (ca 150 km) matkaraja West Highland Way.

Plusse ja miinuseid kaaludes: Lyngen Alpside regioonis, küll mitte mägedes sai Ergoga rattal sõidetud 5 aastat tagasi; Kungsleden, kus vahepealsed katkestamise võimalused peaaegu puuduvad nõuab vähemalt kuu pikkust ponnistamist; Camino on liiga Camino; Kirgiisia nõuab kohapealseid kontakte ja korralikumat ettevalmistust; Kazbegi on meiesuguste paksude jaoks aga ilmselget üle jõu käiv ja tema vallutamiseks peaksime eelnevalt vähemalt 10 kui mitte 15 kilogrammi oma kehakaalust kaotama… mis muide pikaajalisemat eesmärki silmas pidades ei olekski nii halb mõte; jäigi võitjaks West Highland Walk.

Erinevalt Adlerwegiks valmistumisest, kus sai läbi töötatud vaid poolteist raamatut (pool oli Lonely Planeti “Austria”), sai seekord enne lõpliku otsuse tegemist ostetud ja läbi töötatud koguni kolm ja pool: Bob Aitken & Roger Smith “Official Guide to West Highland Way” (10th Edition), Terry Marsh “Walking The West Highland Way – From Milngavie to Fort William – Scotish Long Distance Walk”, Lonely Planeti “Scotland” ning Charlie Loran “West Highland Way – Planning, Places to Stay, Places to Eat”.

Neist kolm esimest olid Kindle Bookid, viimane aga vanamoodne paberraamat, mida saab matka ajal kotist välja võtta, lehitseda ja siis jälle kotti tagasi panna.

Raamatute läbivaks soovituseks oli: kui plaanite matkata tipphooajal, mis jääb juuni keskpaigast augusti keskpaigani ja ei soovi ööbida telgis (mis muide pidavat olema Šotimaal üsna populaarne ja mugav, sest telkida tohtivat peaaegu igal pool), tuleb ööbimiskohad aegsasti ette broneerida.

Nii saigi kõigepealt paika pandud matkapäevade stardi ja finišipaigad ning alustatud sobivate öömajade otsimisega. WHW-d võib läbida erineva ajaga. Lühima variandina pakutakse 6-päevast matka ja pikimana 10-päevast. Meie, peale mõningast kaalumist valisime 8-päevase variandi. Pluss minnes üks ja tagasiteel kaks ööd Glasgows.

Kuna eeltöö oli tehtud korralik, siis käis broneerimine lihtsalt. Ainus tõrge tekkis Kingshouse’is, kuhu olin kavandanud ööbimise seitsmenda matkapäeva õhtuks. Ootamatult selgus, et sealne ainus võõrastemaja sel aastal ei tegutse ning ainus variant seal ööbida olnuks telkimine, mis oli aga mõeldamatu, sest kohapeal telki ei pakutud ning hakata seda üheks ööbimiseks kaasa vedama olnuks samuti absurdne.

Nii tuli esialgu keskmiselt 20 km pikkuste päevadega plaan ümber teha, üks päev hästi pikaks venitada (üle 30 km) ja sellele eelnev päev suhteliselt lühikeseks teha (ca 15 km). Õnneks on ka WHW-l seljakotitaksod, nii et vajadusel saame sellel pikal päeval ühe seljakoti taksoga ette saata.

Öömajad said broneeritud ja lennupiletid ostetud märtsi lõpus/ aprilli alguses. Ja siis jäigi vaid üle oodata koolivaheaja saabumist ning Matkaseltsi ühe firmamärgina tuntud jaanipäevase rattaretke “Rattaga Külla” toimumist.

Olen alati kirjutanud ka varususest, mis matkaks soetatud ja/või kaasa võetud. Sellel aastal ma erilisi kulutusi ega uuendusi ei teinud. Vahetasin vaid välja oma matkasaapad Salomon Quest (mäletate need, mis esimesel kandmisel Camino teisel ca 180 km pikkusel etapil tallast kohe irvitama hakkasid ning mullust Adlerwegi lõpuni vastu ei pidanud) uute samasuguste vastu välja. Loodetavasti on selle paariga rohkem õnne ning nelja erineva USB laadija kaasas vedamise asemel on mul nüüd üks nelja avaga laadija. Nii et ka pikendusjuhtme võis sel korral südame rahuga koju jätta. Kuna Ühendkuningriigis on teistsugune pistikute standard kui mujal Euroopas, siis pidin ostma ka kaks adapterit – ühe USB laadijale ja teise AA/AAA akude kiirlaadijale.

Seljakotti pakkima asudes plaanisin algselt võtta endale sama 80 liitrise koti, mille mullugi, kuid asjad hunnikutesse ladudes st mittekrõbisevatesesse kilekottidesse pakendades (tuletage meelde korealasi Caminolt) selgus, et need mahuvad ära ka palju väiksemasse. Nii saigi pakitud 60-liitrine seljakott, mille Jõuluvana mõni aasta tagasi Anule tõi, aga mida viimane kordagi pole kasutusele võtnud.

Eks aastatega ole tulnud omajagu kogemust, nii et lennujaama kaal näitas minu koti massiks 12,5kg (esimesel Caminol üle 18kg!) ja Anul veidi alla 8kg (13+kg) Nii et koti raskuse üle oleks sel korral küll kohatu viriseda. Ainult üks mure mul selle väikese kotiga siiski on. Nimelt ei pruugi sinna mahtuda koju toomiseks nii palju kohalikku destillaati, mida nad ise uisge beata’ks kutsuvad. Eks tuleb seda siis kohapeal rohkem manustada, maitsed meelde jätta ning võimalusel uurida kuidas too valmistatud on, et siis hiljem kodus seda ise järgi teha.

Tekst on kirjutatud Tallinn – Frankfurt lennukis. Eks ma kirjutan sellest, millised olid meie tänased üleelamised Frankfurti lennujaamas, kus peame veetma pea 7 tundi ning kuidas Glasgowsse jõudsime ja mida seal õhtul tegime või tegemata jätsime oma järgmises postituses.

Ühesõnaga, matk on alanud, reisiblogi ellu äratatud. Püsige kanalil!

Tõenduseks, et ma kogu seda lugu endale ette kujutanud ei ole, üks kiiruga enne Frankfurti lennuväljale maandumist lennukiaknast võetud foto.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s