Kolmapäev 27.juuni (II osa) Frankfurti lennujaam & Glasgow

Kuna täna oli erakordselt palju aega kirjutamiseks, siis publikule vastu tulles teeme ersndkorras ka teise postituse.

Lufthansa lennuk maandus veidi peale kella 7 kohaliku aja järgi. Frankfurtis on tegemist Kes-Euroopa ajaga, mis on mei omast tunni võrra maas. Seega lendasime veidi üle kahe tunni.

Sooja sööki (erinevalt Istanbuli lennuga) ei pakutud, ainult biskviit ja kohvi. Täielik vaestemaja! Olgu etteruttavalt mainitud, et Glasgow lennul pakuti võileiba ja selle kõrvale said soovijad kas punast või valget veini või õlut. Praest võis siingi ainult unistada. Aga ikka parem kui Air Balticu lend Riiast Prahasse, kus isegi vee pidi oma raha eest ostma.

Ühesõnaga, maandusime umbes pool kaheksa ja edasi pidime lendama kell 14.10. Peaaegu seitse tundi vaba aega.

Uurisime võimalust, et ehk jõuab selle ajaga ka linnas, mida peetakse üheks Euroopa finantspealinnaks, ära käia. Selgus, et ühistranspordiga sinna tund ja tagasi tund ning kuna on suur lennujaam, siis pidanuks vähemalt kaks tundi enne väljalendu turvakontrolli tulema. Oleksime saanud linnas olla ehk paar tundi. Mida selle ajaga näha või teha jõuaks? Kindlasti külastada õlletuba ning süüa bratwursti, aga seda saime teha ka lennujaamast lahkumata. Nii et Frankfurt jäi meist täna külastamata. Ehk mõni teine kord kui Lonely Planetis selgub, et siin midagi vaatamist väärivat on.

Nii veetsimegi lendude vahelise ajaaugu lennujaamas. Õnneks oli siin suitsetajatele mõeldud vabaõhuterrass, kus saime lebotada ning õhku tõusvaid ning maanduvaid raudlinde imetleda. Sakslased ja turistid tossasid, lennukid mürisesid – idülli oli rohkem kui rubla eest.

Kasutasime vaba aega ka silma nuumamiseks poodides, mida tuleb tunnistada oli vähem kui minu “lemmiklennujaamas” Amsterdami Schipolis (kes ei tea, leiab siitsamast päevikust loo “Kuidas ma Nantesis konverentsil käisin”).

Kuna sügisel on tulemas minu ümmargusem sünnipäev, mida plaanin tähistada Kuusalu rahvamajas monoetendusega (uups… nüüd on see siis välja käidud), siis valisin endale ka kingi, mida külavanem mulle kui kuuendat kümmet käima hakkavale kodanikule kinkida võiks. Tagasigoidlik, pisut üle 37 tuhande euro maksev Rolexi käekell ei ole ju palju tahetud. Ja esikapeo furšettlauale kümmekond pudelit 990 eurost punaveini (ja kokakoolat, et see kõrist alla loputada). Vähenõudlik nagu ma olen…

Tegelikult oli poodides ainus ostmistvääriline asi Samsung Gear 360 kaamera, millega saab ühe klõpsuga pildistada panoraamfotosid (nagu Google Street View) ning teha VR videosid ning isegi VR otseülekandeid. Näiteks pannes kaamera filmima Kuusalurahva Teatri etendust, saab ülekande vaataja näha nii seda, mida teevad näitlejad laval kui publik saalis ja kärbes laes. Hind 118 eurot, meil poes ca 235 😦

Oma vajadusi ja võimalusi kainelt (OK, üks väike weisbier oli hing all) hinnates, loobusin siiski sellest kulutusest. Mäletate küll seda toosti legendaarsest filmist “Kaukaasia vang”: “Mul on soov osta endale Volga, aga puudub võimalus. Mul on võimalus osta endale oinas, aga puudub vastav soov. Tõstkem toost selle nimel, et meie võimalused oleksid kooskõlas meie soovidega”

Ega me seal Frakfurtis muud ei teinudki kui pikutasime ja sõime. Lisaks eespool mainitud õllele maitsesime ära ka frakfurteri mit Kartoffelsalad ja currywurst mit Pommes Frites… Ja siis oligi aeg koguneda väljalennu väravasse.

Korralike maakatena läksime sinna umbes tund enne õiget aega. Meie varajase saabumise tegelik põhjus oli hoopis see, et õues läks kohutavalt palavaks ning päikese eest polnud võimalik varju minna. Boarding pidi algama kell 13.20, aga siis teatati selle edasi lükkamisest. Siis lükati veel edasi… Lennukisse jõudsime kell pool kolm (lennuk pidi väljuma 14.10). Lennukis ootasime veel pool tundi enne kui saime loa õhku tõusta.

Aga muidu sujus lend viperusteta. Kuna täna mängis Die Manchaft korealastega Venemaal vutti, olid ka stjuardessid vastavalt meigitud. Ühe põse peal oli jalgpall ja teisel Deutchlandi lipp. Kõik olid õnnelikud ja ootusärevad. Õnneks ei teadnud nad siis veel, millega see kõik lõppeb.

Lennukisse tuli päris mitu seljakottidega seltskonda. Anu kahtlustab nendes meie konkurente – matkajaid. Minu arvates on tegu tavaliste mugavusi hindavate turistidega. Eks näis kellel on õigus.

Igatahes veidi enne kella 16 kohaliku aja järgi … aga Šotimaal on aeg võrreldes Saksamaaga veel tunni võrra maas … maandus lennuk Glasgow rahvusvahelisse lennujaama. Nüüd oli väike närvikõdi, et kas minu seljakott, mis oli ära antava pagasi hulgas ikka jõuab koos minuga sihtpunkti. Jõudis, tõsi küll, ühena viimastest. Peale meid jäi lindi äärde seisma vaid üks mees, kelle kott vist ei jõudnudki Glasgowsse.

Google Maps ütles, et linna sõidab iga 10 minuti tagant buss nr 500. Vastas tõele. 12£ (13,60€) ning 20 minutit ning olimegi kesklinnas. Meie tänase ööbimiskohani oli miili (1,6km) jagu jalutada. Kui te nüüd arvate, et tegu on Hiltoni või Marriotiga, siis pean teid kurvastama. See on kõigest Euro Hostel, aga see eest väga hea asukohaga. Central Station (kust hommikul rongile läheme) on vähem kui 5 minuti jalutustee kaugusel, samuti mitmed ostukeskused, suuremad ja väiksemad poed ning pubid kõik käe jala juures.

Tegime väikese tiiru linna peal. Külastasime mõnda poodi (vanaema ettekäändeks oli, et tal on matkaks kübarat vaja). Te oleks pidanud nägema seda hullunud pilku, mis külavanema silmis läigatas, kui esimesse odavpoodi (noh umbes nagu H&M, Debenhams vms Tallinnas) sisse astusime. Selles, tuleb tunnistada, oli kirge.

Kahes odavpoes viitsisime käia. Lisaks minu lemmikus – Sports Directis. Kes on käinud Ülemiste Keskuse SD poes, siis see oskab ette kujutada. Glasgow kesklinna SD-s oli üks korrus umbes pool Ülemiste keskuse omast, aga neid korruseid oli kas viis või koguni kuus! Siin põrkusime esimest korda ka keeleprobleemiga. Anu rääkis inglise keelt ja müüja, aga kumbki teineteisest aru ei saanud. Kõrvalt vaadates jäi mulje, et emakeeles suhtlevad omavahel rootslane ja lätlane … või hiinlane ja hindu… Tunnistan, see teeb tuleviku osas natuke murelikuks.

Seejärel vaatasime üle kust hommikul rong läheb ning uurisime palju maksaks kaamera hranenii kasutamine, sest ehkki eelmises postituses sai kelgitud 12,5 kg kerguse kotiga, on ilmaprognoos paljulubav ning enamuse soojemaid riideid oleks mõistlik mitte kaasa vedada vaid Glasgowsse jätta. Raudejaamas oli kallis 4£ päev, hostelis selgus on samuti vastav teenus olema ning on poole odavam. Hommikul jätan paar kilo riideid kuni järgmise neljapäeva õhtuni või reede hommikuni siia maha.

Peaaegu oleks unustanud. Külastasime ka ühte vaatamisväärsust – kohaliku pubikultuuri tüüpilist templit.

Juuresooeval pildil testib autor templis riituse läbi viimise eesmärgil tarvitatavat püha vedelikku, mille hind pubis oli ca 3£, aga poes ainult 1,25£. No ei ole just Poola või Tšehhi või Austria, kus selle raha eest saaks terve euroaluse täie jooki, aga ega meil nii suur janu kah pole, et terve aluse täie alust ära jaksaksime juua. Nii palju kui meil vaja jaksame osta ka tagasihoiliku Eesti õpetaja palga eest.

Kell sai 22 (Eestis 24) ongi aeg magama minna. Homme juba homsetest seiklustest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s