Reede 29. juuni: Over the Hills and Far Away. Drymenist Rowardennanisse (28,8 km, 10h40min teel, sh 8h15min liikumises, NB! Kogutõus 900m vertikaali!)

Tänane päev kujunes oluliselt raskemaks kui hommikul arvasime.

Kui eile tegi liikumise aeglaseks põrgukuumus, siis täna hoopis künklik maastik. Pealkirjas olen kasutanud fraasi mingist kooliaegsest menulaulust, mis räägib sellest kui kaugel on kallike – kauge maa taga üle mägede. Põhjusmõtteliselt oleksin võinud kasutada ka fraasi Ivo Linna poolt lauldust, teate ju küll “Tee minu pruudi juurde viib üle mäe”, aga see oleks ju lausvale, sest inimene, kes 29 aastat tagasi minu pruut oli, kõndis terve päeva minust maksimaalselt sada sammu tagapool.

Hommikul plaanisime tõusta kell 7, aga äratuskella polnudki vaja. Kõigepealt läks mul uni juba kell 6 ära, aga ma sundisin end voodis vedelema kuni meie toanaabrid Prantsusmaalt hakkasid umbes 6.40 toimetama, siis ajasime ka meie end voodist välja. Perenaine Susan oli katnud hommikusöögilaua. Anu muidugi lootis, et tuleb selline korralik briti hommikueine egg’n’ham, aga oli pigem kontinentaalne. Krõbinad jogurti ja meega ning moosisai kohvi või teega. Päeva alustamiseks täiesti piisav.

Umbes 7.40 hakkasime kõndima. Tuleb tunnistada, et see oli üks meie varasemaid starte üldse. Kuigi kui liita siinsele ajale 2 tundi, siis 9.40 koduse aja järgi liigituks pigem hiliste hulka. Olgu, enam ei võrdle siinset ja kodust aega, sest elame siin ju Greenwitchi aja, mitte Ida-Euroopa aja järgi.

Hommik oli jumalik, pigem isegi jahedapoolne. Igatahes oli võrratult mõnusam edasi liikuda kui eile õhtupoolikul kui päike paistis lagipähe ning varjus oli 30C sooja. Üsna kohe hakkas tee ülesmäge kerima. Mitte midagi hirmsat, aga tuntavalt ülesmäge. Tund, teine, varsti hakkasid paistma imelised vaated Loch Lomondi järvele. Järvele, mida šotlased ise üheks maalilisemaks peavad. Kaunis oli ta tõesti. Mõlemal pool järve kõrged (Eesti mõistes) künkad, keskel rohelusse uppuvad saarekesed. Mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks ta muutus.

Siis ühes kohas oli teejuhis märge, et Balmahasse jõudmiseks on valida kaks teed: põhitrass läheb üle Conic Hilli (märge juures, et kõrgus 361m) ning alternatiivne ümber mäe. Susan soovitas kindlasti minna üle mäe, sest seal pidi avanema “iconic view”. Loomulikult ütles ta seda oma šoti aktsendiga, nii et pidi tükk aega nuputama, mida tatäpselt ütles.

Tee läks aina üles ja üles, päike muutus aina kuumemaks ja kuumemaks ning varju polnud enam kuskile minna. Ümberringi mitte ainukesti puud ega põõasast, peamiselt sõnajalad ning kanarbik. Nii kaugele kui silm ulatub vaatama. Roheluse keskel siin-seal valged laigud. See ei ole lumi, kui keegi nii arvas, vaid hoopis kohalikud lambad. Sellised erilised – musta näo ja teravate sarvedega. Loomaarmastaja nagu ma olen, püüdsin nendega ka suhelda, kuid mu määgimine oli nii tugeva eesti aktsendiga, et lambad said must veel vähem aru kui too poemüüja seal Glasgow SportsDirectis Anust.

WHW amelik trass läks küll mäe kõrgeimast tipust mööda, kuid kuna oli soov seda ikoonilist vaadet nautida, viskasime seljakotid seljast ning ronisime umbes 45 meetrit vertikaalis mööda üsna järsku mäenõlva üles. Tegelikult on Conic Hill kolme tipuga mägi, aga me käisime ainult kõige kõrgemas tipus. Oli ilus jah, ei saa salata.

Aga tipust polnud õnneks näha, mis ees ootamas. Aga algas raju laskumine, mis oli ehk võrreldav sellega, mida sai mõni aasta tagasi Lofootidel võetud, ainult et siinne oli kolm korda kõrgem aga ainult kaks korda pikem. Ühesõnaga, peaaegu püstloodis alla. Ja nii üle 350 meetri vertikaalis. Õnneks olid usinad šotlased teinud kõige järsematesse kohtadesse trepid, mis laskumist pisutki kergendas.

Mäe jalamil järve kaldal asus Balmaha nimeline linnake. Või küla, kurat sellest aru saab millal on city ja millal village. Aga sellised mõnusa auraga on nad kõik. Täpselt nagu selles krimiseriaalis “Mõrvad Midsommeris”, kus iga nädal kaks kuni kolm kohalikku maha koksatakse. Ja nii kümme või viisteist aastat järjest. Usun, et nendes linnakestes, mida meie külastanud oleme, tuleb mõrvu ette oluliselt harvem.

Istusime linna keskväljakule puu alla maha, sest kõik väljakut ümbritsevad pingid olid lauspäikese käes. Võitlesime pisut endaga, et kas minna kohalikku pubisse sööma või osta poest midagi või süüa jääke, mis meil teist päeva kotiga kaasas on. Võitis keskmine variant. Võtsime ühe (!!!) õlle, kaks saiakest ning paki juustu. Anul ei tohi lubada enam poest söögikraami osta. Juustule oli nimelt kirjutatud, et see on “hot&spicy”. Juust osutus nii vürtsikaks, et Anu ise sõi seda ainult paar viilu. Nojah, eks mulle jäi siis rohkem, aga oli ainult üks õlu ning see sai juustu alla loputades kiiresti otsa.

Siin tegin ma oma tänase suurima vea, et andsin järgi survele mitte teist õlut osta vaid hoopis kõrtsist vett võtta ja edasi minema hakata. Võtsin. Läksime. Teejuhi sõnaline osa teatas, et pool päevateest pidanuks olema seljataga, aga tutkit brat. Oleks see tee kulgenud mööda järve kallast nagu alguses, poleks meil edasisest suurt millesti rääkida, aga ei, järve ääres küll, aga muudkui künkast 30…50 meetrit vertikaalis üles ja siis jälle sama palju alla tagasi. Ja nii kogu aeg.

Õnneks olid künkad metsased – nägime puhast tammikut, segametsa, soist metsa, lehtmetsa – ning see varjas suurema päikese, kui rada oli järve kaldal, siis seal puhus tuuleke ning sai mütsi vette kastes pisutki lisajahutust.

Mingil ajal märkasin, et külavanema samm on jäänud töntsimaks ja ega ma isegi enam esimeses värskuses polnud, jalg kippus iga suurema kivi või juurika taha takerduma. Otsustaisin siis ellu vaheldus tuua ning hakkasin kätega plaksu lööma. Umbes nagu Ksenia Balta enne oma kaugushüppe katset publikut kehutab. Või nagu Abebe Bikila Mexico 68 või oli see München 72 või koguni mõlemad end maratoni joostes üles küttis – iga vasakuga astutud sammuga koos käteplaks. Tõi tõepoolest värskemat hingamist. Vähemalt kätel tegevust, muidu tolknesid niisama külgedel. Anul on käimiskepid kaasas, ma enda omi ei viitsinud vedada.

Raamatu järgi pidi sihtpunkti Rowardennanisse olema 24 km. GPS näitas 24, 25, 26, 27 … aga tee ikka sama – künkast üles ja siis jälle alla. Asulat ei kuskil. Kui 28 ette lõi, jõudsime külakesse kohale. Küla alguses oli kämping (ilma puuonnideta), siis hotell (toa hinnad umbes 90£) ja siis sai küla läbi. Päris küla lõpus näitas suur silt Rowardennan Youth Hostel *** ning väike kiri NTS Ben Lomond bunkhouse. Õnneks õiges suunas, kuhu nikuinii hommikul minema peaksime.

Lõpuks, kell 18.20 jõudsimegi kohale. Maja metsa sees, kaks tuba – ühes 6 kohta meestele ja teises 4 kohta naistele. Õlut pidavat müüdama küla alguses asuvas hotellis. No kurat, see on terve miil edasi tagasi. Olen parem ilma. Õnneks saime siitsamast retseptsioonist osta kolm purki kokakoolat ja hommikuks kaerahelbe kiirputru, sest kui me teejuhist õigesti aru saime, pole enne homset sihtkohta … mis asub taas 24km kaugusel … ühtegi suuremat punkti, kus varusid täiendada saaks.

Olime teepeal saanud jutule ühe seltskonnaga, mis koosnes kahest saksa maadamist, ühest nahkpükste ja viltkübaraga saksa härrasmehest ning korralikku Oxford Englishit puhuvast inglise džentelmenist. Vähemalt saime aru, millest jutt on. Nad liikusid meist oluliselt kiiremin ja pidid ööbima samas kohas kus meiegi. Suur oli meie üllatus, kui me neid oma bunkhouseist eest ei leidnud. Ka hostess oli pisut närviline. Tema vahetus pidi lõppema kell 19. Noor inimene ja reede õhtu, arusaadav, et muud plaanid kui bunkhouseis fritsusid oodata. Ühel hetkel istus preilna autosse ja kihutas minema, tulles peagi “kaduma” läinud seltskonnaga tagasi. Nood olid hotelli restos pummeldama hakanud ning ajataju ära kaotanud.

Tegime siin pisikese ümberkorralduse – meie Anuga oleme neljases toas, mõlemad alumises voodis. Nemad kuueses toas, üks peab magama ülemisel naril.

Õhtusöök oli askeetlik: kiirnuudlid ja kohalik tee. Õnneks oli viimast piisavalt palju, et kurnatusest peale kippunud vappekülma peletada. Caminol ega Adlerwegil ei tundnud kordagi seda tunnet, küll aga Ergoga rattamatkadel ümber Botnia ja Nordkappi, aga siis tuli see tunne peale umbes kolmandal nädalal, aga siin juba teise päeva õhtul. Näis mis kannatused veel ees ootamas.

Homne päev ei tõota tulla tänasest palju erinev. Vast pisut laugem, aga teepikkuseks ütleb tark raamat ikka 24km. Loodame, et seekord peab see number paika.

Ja veel, ma ei tea millal see kirjutis lugejani jõuab, sest selle bunkhouse’is pole isegi mobiililevi, mobiilsest internetist rääkimata. Õnneks töötab Word ka offlines ning saan pildid sobivaks lõigata ning kokku pakkida. Küll ma homme valmis kirjutatud teksti WordPressi üles ning pildid sinna sisse laen. Kui mitte varem, siis homme õhtul kui peaksime ööbima “wigwamis”

See postitus on teele pandud Lochi kaldalt. Poolel teel asunud lukshotellis, kus sai võetud tavaline õlu ja punnsuutäis viskit polnud ei sees ega väljas netti. Vot on elu

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s