Laupäev 30. juuni: Tee oli kitsas ja kivine Rowardennanist Inverarnanisse (25,7 km, 9h40min teel, sh 7h45 liikumises, NB! Kogutõus 840m vertikaali!)

Tänast päeva oskasime ette karta, sest Anu luges eile oma targast raamatust kokku kui kaua kestab teekond aeglaste liikujate jaoks ning sai kokku 660 minutit ehk 11 tundi. Tagantjärgi päevale hinnangut andes tuleb tõdeda, et me polegi vist kõige aeglasemad liikujad.

Äratus oli kell 6.45. Mina ja sakslased olime selleks ajaks juba üleval, aga Anu magas veel õiglase und. Loomulikult, tema võitles öösel ainult umbse õhuga, mina aga kihulastega, kes pahinal aknast sisse lendasid. Mina panin kihulaste rünnaku alguses akna kinni, Anu, kes magas aknast kaugemas voodis tegi selle jälle lahti. Küll oli hommikul imestamist, et mis need punased täpid nahal on ja kust nad on siia saanud.

Kuigi plaan oli kindlasti enne kella 8 liikuma saada, õnnestus startida alles kell 8.40. Nii kaua võtsid aega hommikuprotseduurid ja söömine. Tegime täna korraliku hommikusöögi – praemuna, röstsai, või, moos, kohvi. Proovisime lahustuva kohvi sisse valada pisut kapis olnud piima, aga see oli tõenäoliselt piimavaba veeganpiim. Igatahes kohv pärast kahte tublit sortsu küll oluliselt valgemaks ei läinud.

Avastasin enne teele asumist, et ööga on suure varba alla väike vill tekkinud. Torkasin ta nõelaga katki ning panin plaastri peale. Ega ta päeva jooksul ülemäära liiga ei teinud.

Umbes poolteist kilomeetrit ööbimiskohast eemal tuli mulle meelde, et unustasin oma veepudeli täitmata. Seega tuli dehüdratsiooni vältimiseks tarbida täna looduslikku, mitte kraanivett. Alguses võtsin vee järvest ja kui see otsa sai, siis ühest ojakesest. Kohe igaljuhul kõhtu lahti ei löönud. Näis mis öösel saab. Suurema jama vältimiseks kavatsen end seesmiselt desinfitseerida. Kohalikus pubis on jookide valik päris lai.

Umbes paar kilomeetrit algusest jagunes tee kaheks. Ülemiseks (ehk lihtsamaks) ja alumiseks (ehk nõudlikumaks) rajaks. Võite kolm korda arvata kumma meie valisime. Veel eelmisel õhtul arutasime et tuleks võtta lihtsam, sest rada on (ajaliselt) väga pikk, kuid kui tuli otsustamise koht, keerati pikemalt mõtlemata alumisele rajale. Korralik metsatee muutus hoobilt kitsaks ja kiviseks jalgrajaks, mis lookles küll mööda lochi kallast, aga ikka künkast üles ja siis prauhh alla tagasi.

Palusin külavanemat, et mulle määrataks osaline matkavõimetus nii umbes 40% ulatuses, sest siledal maal kõndida ja mäkke tõusta polnud väga vigagi, aga mäest alla tegid need kohad, kus pealmine reielihas olema peaks, põrgulikku valu. Nii liikusimegi terve hommikupooliku, et mäkke tõustes sain endale paraja edumaa, laskudes aga jõudis kena vanem proua Kaberlast mulle taas kannule ning vaat et tahtis möödagi minna.

Nii möödusid esimesed tosin kilomeetrit. Enam-vähem keskpäevaks jõudsime järgmisesse külakesse, kus tõtt-öelda peale maalilise kose ja lukshotelli vist suurt muud ei olegi. Inimesed tulevad siia lochi vaatama ning teevad kindlasti paadiga järvel ka tiiru. Tublimad ronivad lähedal asuva mäe otsa. Ülejäänud naudivad lihtsalt vaikust ja rahu, sest ei hotellis sees (oli küll free wifi, aga see polnud internetiga ühendatud) ega ka hotellist väljas puudus interneti ühendus. Nii ei õnnestunudki mul eilset postitust seal üles laadida.

Võtsime hotellis ühe supi (mina), kanasalati (proua) ning loomulikult ühe pindi õlut ja pool siidrit. Hakkas ju eelmisest õllemanustamisest mööduma varsti juba 24 tundi. Söögid söödud ja joogid joodud kõmpisime edasi. Peaaegu oleks unustanud, proovisin ära ka esikese uisge beata. Päris hea!

See mis õllepausile järgnes, seda on isegi raske kirjeldada. Kitsuke teerada muutus veel pool kitsamaks ja kui hommikupoole tuli lihtsalt künkast üles ja hiljem (hambaid valust risti pigistades) alla jalutada, siis nüüd muutus olukord lausa pööraseks. Vahepeal läks rada lausa püstloodis seina mööda kümme meetrit üles (õnneks oli sinna pandud redel), siis taas kivide vahelt sama järsku, aga õnneks vaid paari meetri jagu alla. Üks koht kivi ja kõrval kasvava puu vahek oli nii kitsas, et mina koos seljakotiga sealt läbi ei mahtunud. Ilma seljakotitagi pressisin end vaevu läbi.

See kaljukitse rada läks mööda ka Rob Roy (väidetavast) koopast. Mulle tundub, et see Rob Roy on samasugune müütiline tegelane nagu meil Kalevipoeg või Töll või Leiger, kelle koopaid, jalajälgi, künnivagusid on terve Eesti/Saare/Hiiumaa paksult täis.

Tegelikult on Rob Roy päriselt elanud inimene. Klannipealiku (umbes nagu meil vallavanem, aga päritav ametikoht) poeg, kellel seisis ees suur tulevik, aga kes (ilmselt ärilist ideed silmas pidades) kohalikult krahvilt 1000 naela laenas ega suutnud seda hiljem tagasi maksta (ju siis ta selle äriga kõrbes nagu enamik õpilasfirmasid). Aga krahvile, nagu Eestiski, võlgu jääda ei tohi. Nii kuulutati taat lindpriiks ning ta elas rohkem kui kümme aastat jooksus. Varastas lambaid ja kargas kohalikke kergeusklikke naisi, kes ennast röövliromantikast hullutada lasksid. Umbes nii nagu meil Eestis Rummu Jüri. Ühed hobusevargad mõlemad. Erinevalt Jürist, lõpetas Rob Roy lugupeetud seisuses 63-aasta vanusena oma kodus voodis armastatud naise kõrval, sest oli vahepeal kuningalt armu saanud.

Ja ronisime meie siis mööda seda röövlirada ja mõlgutasime omi mõtteid. Üks näiteks oli järgmine. Siin saarel elab tatavasti päris palju punapäid. No ikka tulipunase pea ja lumivalge ihuga neide ning noormehi. Samas linnades leidub piisavalt tumedanahalisi isikuid – nii tumeda nahaga nagu Senegali jalgpallurid. Mitte lihtsalt tumeda, vaid sinakasmusta. Mis oleks tulemuseks kui need kaks inimrassi omavahel (loomulikult puhtteaduslikel eesmärkidel) paaritada? Kas on tulemuseks latiino tüüpi valge rassi esindaja või siis punapeaga neeger? Kes oskaks ütelda?

Ühesõnaga palju häid mõtteid.

Siis sai järv otsa ning WHW suundus tüüpilisele Highlandi maastikule. Kahel pool teed suuremad ja väiksemad künkad, mille nõlvad on kaetud üksikute puudega, mille vahel on inimese kõrguste taimedega sõnajalamets.

Selle raja tõusud ja langused olid õnneks mõõdukamad ning isegi lagipähe paistev päike ei suutnud meid ära kustutada. Lõpuks jõudsime sihtpunkt, milleks on Beingals Farmi campsait, kus meile on reserveeritud üks nelja voodikohaga wigwam.

Kiiresti pesema, et saaks ometi endale lubada ühe õlle. Aga ka nii lihtne protseduur võib mõnel inimesel üle mõistuse käia. Kuna mul on oluliselt vähem keret pesta kui hektar, sain oma veeprotseduuridega kiiresti hakkama ning suundusin pubisse, kus lubasin endale esimese õlle. Üks silm telekaekraanil, kus Uruguai peksis Portugali, teine uksel, et mitte magada maha külavanema saabumist. Aga võta näpust, selle asemel, et peale enese puhtaks pesemist pubist läbi astuda ning üks kosutav jook võtta, oli proua marssinud mitu korda duširuumi ja wigwami vahet. No arvake ära kumb matkajatest on tegelikult puudega…

Nüüd pikutab teine kõrvalkoikul ja teeskleb solvunut. Tegelikku olukorda reedavad aga solvumise teesklemise vahepeale kostvad norsatused. Käisin kiiresti veel korra pubis, sõin ühe supi ja lonksasin ühe õlle. Vähemalt mul tuju parem.

Homme on tulemas enam-vähem sarnas raskusastmega tee, vast suuremaks miinuseks saab olema puude puudumine, mille alla ergava päikese eest varjule minna.

Tegime veel enne lõppu ühe muudatuse – kahe öö asemel Glasgows veedame ühe WHW sihtpunktis Fort Williamis ja ainult ühe suurlinnas, siis me ei pea viimasel matkapäeval tõmblema, et samal õhtul kindlasti rongi peale jõuda.

Aga tänane öö siin wigwamis tõotab tulla kohutav. Akent ei saa lahti teha, sest õues õhk mustab kihulastest. Kahjuks ei saa ka ruumis olevat ventilaatorit kasutada, sest kaks telefoni ja GPS vajavad laadimist, kuid toas on vaid üks pistikupesa. Kui hommikuks lämbunud ei ole, siis oleme ka sellest katsumusest välja tulnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s