Pühapäev 01. juuli: Kord olid niidud rohelust täis … teel Inverarnanist Tyndrumisse (20,8km, 7h42min teel, sh 5h55min liikumises, kogutõus 720m vertikaali)

Tänase päeva võib lugeda šokeerivaks puhkepäevaks, sest oli ta ju nii teepikkuselt kui ka ajaliselt senistest lühim. Veelgi enam, tegime vabatahtlikult päevatee tegelikust umbes 5km (200m kõrgusse) pikemaks.

Hommik jõudis kätte tavalisel ajal. Öö, nagu võis arvata oligi kohutav. Umbes kella 3 ajal lülitasin ventilaatori välja ja akude laadijad sisse. Siis sai õhk ikka kapitaalselt otsa. Akent ei saanud lahti teha, sest ukse taga, kus põles väike tuluke oli kihulasi nii et mustas. Küll need oleks rõõmustanud, kui wigwamisse oleks saanud.

Hommikusöögiks üritasime teha kiirkaerahelbe putru, mille olime Rowardennani bunkhouse’ist endale hirmuga ostnud, kuid mida tol hommikul vaja ei läinud. Püüdsime kämpingu pliidiga vett keema ajada, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Ükski elektripliidi aukudest õigesti soojaks ei läinud. Lõpuks valasime pudruhelvestele peale sisuliselt kraanisoojanvee ja see töötas täiesti. Mõne minutiga oli pudrulaadne toode valmis. Kodus sellist muidugi iialgi ei sööks ega pakuks ka külalistele, aga siin ajas see asja ära. Baarist, kus eile õlut manustasin, otsime kaks kohvi ja peale nende ära joomist asusime kella 8.55 paiku teele. Meie stardid kipuvad päev päevalt hiljemaks nihkuma. See ei ole hea märk.

Hommik kulges pikki jõe kallast. Ainult et jõgi oli kuivanud kokku üsna pisikeseks nireks. Küllap olid ka siin mai ja juuni sademetevaesed. Paaris kohas oli vaatamata vähesele veehulgale siiski paar üsna efektset joastikku. Milline vatepilt veel suurvee ajal oleks avanenud, võis ainult ette kujutada.

Päike paistis armutult. Kaasa võetud vesi kahanes suure kiirusega. Ühel hetkel pööras rada jõest eemale ja läks raudtee alt läbi. Vot sellises tunnelis pole ma varem käinud. See oli nii madal, et isegi Anu lõi selle lakke pea ära. Mina aga pidin tunneli läbimiseks seljakoti seljast võtma, sest vastasel korral oleksin pidanud liikuma neljakäpuli.

Nüüd võttis rada suuna mäkke. Kahel pool teed haljendasid niidud, nagu laulgi ütleb, rohelust täis. Aga see rohelus oli petlik. Niidu asemel peaks vist ütlema alpi aasad. Pinnas paistis olema selline turbane ja igal teisel aastal või aastaajal ka ligemärg. Praegu… üsna talutav rohumaa.

Teega paralleelselt kulges inimesekõrgune kiviaed, silmaga kaugelt näha, et mitusada aastat vana. Ja meie pool aeda sajad lambad. Mitte üks ei meenutanud lammas Shauni vaid pigem samast seriaalist tuttavat hiidpaksu ja väga madala intelligentsiga isendit. Ütelus “loll nagu lammas” pidas täiega paika.

Ühtäkki, keset täielikku tühjust, kast kirjaga: vesi, maitsevesi, mahl, šokolaad, kartulikrõpsud. Hinnad ilusasti juures ja ka kast, kuhu vajalik kogus münte sisestada. Hinnad olid suhteliselt mõistlikud. Joogid enamasti 1£, söödav kraam 0.50£. Kuna janu oli suur, kasutasime võimalust ja võtsime ühe spordijoogi, mille kohapeal tilgatumaks jõime. Pudelit ära ei visanud, sest selle abil saime 0,5 liitrit veeressurssi juurde.

Joogipunktist paari kilomeetri kaugusel jagunes rada kaheks – vasakule WHW, paremale Crianlarich’I külakesse. GPS ütles, et küla on umbes 1 km kaugusel. Seda kinnitasid ka paar küla poolt tulnud inimest, et sinna on 10 minuti tee. Aga külas on nii pood kui pubi. Ja pubi tähendab õlut ja siidrit, mida täna veel manustanud ei olnud. Seega polnud otsust raske teha. Keerasime paremale ja sisuliselt veeresime mäest alla, otse pubi uksest sisse.

Loomulikult oli sakslaste kamp seal juba ees õlled laual. Tegime sedasama, Anu, tõsi, eelistas siidrit. Võtsime ka ühed supid ja supi kõrvale klaasikese “nädalaviskit”, mille 35cl maksis 2£? Lõpetasime enam-vähem sakslastega ühel ajal. Nemad olid otsustanud mitte tuldud teed tagasi minna, vaid lõigata mööda suurt maanteed kuni kohani, kus tee WHWga ristub. Seda pidi olema umbes 4 kilomeetrit. Kuna Anu asfaldil eriti käia ei armasta (tal hakkavad jalad kohutavalt valutama), otsustasime meie siiski tagasi minna. Niimoodi edasi-tagasi käies muutuski meie WHW pea viis kilomeetrit pikemaks.

Rajale tagasi jõudnuna ei teinud me väikest peatust, nagu olime plaaninud, sest kõik varjulisemad kohad olid väsinud matkajaid täis. Nii jätkasime hambad ristis pubi juurest alustatud tõsu ning puhkasime alles siis, kui ristmikule maha jäänud turistid enam kätte ei paistnud.

Õnneks läks rada läbi korraliku segametsa, mis lahedasti varju pakkus. Nii mäest üles ja siis alla liikudes möödusid järgmised tunnid. Viski oli imet teinud ja ma oleks selle kütuse najal jaksanud tiksuda veel mitu tundi, aga siis sai mets otsa ja kilomeetri pärast jõdsime tänasesse sihtkohta Straightfillan Wigwam Villagisse, mis (kahjuks/õnneks) ei asugi Tyndrumis vaid tunnise käimistee (mis meile tähendab vähemalt 1h20min ehk siis vähemalt 4 kilomeetrit) kaugusel. Nagu teisteski väiksemates paikades ei müüda ka siin alkoholi, selle eest on korralik talupood. Vähemalt nälga ei jää.

Wigwamis istudes ja homse päeva plaane tehes tabas mind šokk. Nimelt ütles homse päeva plaan, et distants Bridge of Orchysse on umbes 12km (+4 Tyndrumisse), ööbimiskohtade broneeringuid kontrollides aga selgus, et Clencoe (mis pidi asuma Bridge of Orchy ja Kingshouse’i lähistel) on tänasest majutuskohast … 35+16 = 51 kilomeetri kaugusel…

Mitmetunnise analüüsi tulemusena otsustasime olukorra lahendada järgmiselt. Jätame homme lõigu Straithfillan-Tyndrum-Bridge of Orhy (ca 15 km) sootuks vahele. Palume end hommikul autoga Tyndrumisse visata, et sealt rongiga BoO-sse sõita. Sealt on Kingshouse’ni umbes 18 kilomeetrit. Sinna kutsume endale takso järgi ja laseme viia Clencoe hostelisse ning hommikul taksoga samasse kohta tagasi.

Nii jääb rajast küll ca 10 miili läbimata, aga kuna “leidsime” ootamatult lisapäeva, siis veedame selle Fort Williamis Suurbritannia kõige kõrgemat mätippu Ben Nevist (1344m) väisates. Sinna pidavat viima turistirada, mille läbimine võtvat aega 5,5 … 6,5h. Kui me oma seljakotid maha jätame, siis võiks see isegi meile olla max 8 tunniga läbitav. Oleks ilus punkt matkale.

Aga nagu korduvalt oleme pidanud tõdema, et kui inimene (matkaja) teeb plaane, siis jumal naerab. Üks on kindel, 7.07 kell 16 väljub Glasgow lennujaamast lennuk, millele peame mistahes hinnaga jõudma.

Tänane lugu on ilma piltideta, sest otsime wifi ainult ühele seadmele. Eks ma millalgi hiljem panen pildid juurde. Tänaseks lõpetan. See raja ümberplaneerimine selliselt, et ei peaks öömajade broneeringuid muutma, mis oleks ilmselt suhteliselt keeruline, kui mitte võimatu, võttis enamuse aruande kirjutamisele plaanitud ajast endale. Kell on 23.34, side lõpp.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s