Esmaspäev 02. juuli: Pioneerid metsateel käivad reipal sammul Bridge of Orchy’st Glenncoe Ski Resorti (+ Starithfillanist Tyndrumisse autoga, Tyndrumist Bridge of Orchysse rongiga ja Ski Resortist külla bussiga, matkamist kokku 24,4km, 8h30min teel, sh 6h20min liikumises, NB! Kogutõus 620m vertikaali)

Hommik algas väikese ärvusega, et kuidas tänane logistika toimib, sest võid ju plaane teha, aga kui viskab vimka sisse, on kõik jälle pea peal.

Äratus oli tavalisel ajal st kell 7, sest olime valmis “halvimaks” ehk siis nelja kilomeetri kõmpimiseks Tyndrumi, et sealt rongiga edasi sõita. Kui meie kella 7 ajal liigutama hakkasime, oli laager täiesti välja surnud. Mitte ühtegi hingelist. Isegi kukk, kes eile õhtu mitu korda kirenud oli, oli ööseks vait sunnitud. Igatahes ei kuulnud me temalt ei hommikupoole ööd ega ka hommikul mitte ainukestki piuksu.

Tegime oma arvutuse, et peame kõige hiljem kell pool üheksa jalgsi astuma hakkama. Mõni minut enne poolt, tuli vastuvõttu üks härra, kes lubas uurida, et kas taksot on võimalik tellida. Mõni minut hiljem, sõitis parklasse Peugeot 508 ning ma küsisin juhilt, et ega tal Tyndrumisse asja ei ole. Ta küll algul ütles ei, aga kui kuulis, et me tahame rongile minna, kutsus meid peale ja viskas aitähhi eest ära.

Kaheksasest rongist jäime napilt maha, järgmine pidi minema 10.30. Meil oli seega rohkem kui poolteist tundi vaba aega. Kulutasime selle Green Welly (welly = kummik) ostukeskuses silma nuumates. Mulle meeldis kõige rohkem muidugi viski osakond, aga pidin seda ilu imetlema läbi trellide, sest nagu Eestiski, hakatakse ka siin alkoholi müüma kella 10st.

Ostsime poest pisut toidukraami, nii igaks juhuks, et kui lõunatamise võimalust ei teki, siis oleks mida võtta. Traditsiooniliselt sai (mida nad siin leivaks nimetavad) ja salaami. Tahtsin võtta oma seljakotti lisaks eile ostetud siidrile, mis õhtul puhtast lohakusest tarvitamata jäi ka ühe õlle, kuid poemüüja vaatas kella ning raputas nukralt pead. Kümnest puudus kümme minutit…

Kuna raudteejaam asus künka otsas – Upper Tyndrum – ei jäänud me õllemüügi avanemist ootama, vaid kõmpisime raudteejaama. No seda oli ehk pool kilomeetrit ja ehk 50 meetrit tõusu.

DSC_2351

Vanaisale ja vanaemale kohaselt jõudsime jaama 20 minutit enne rongi väljumise aega. Mõni minut enne lubatud väljumist saime ühelt Manchesterist pärit vanapaarilt, kes tegid erinevaid päevamatku, teada, et rong hilineb 20 minutit. Siin on seina peal tabloo, mis ütleb mis kell peab rong jaamas olema ja mis kell tegelikult tuleb. Vestlesime nendega ilmast ja matkamisest. Inglastest on ikka palju lihtsam aru saada, kuigi ka šoti murrakuga hakkab harjuma. Saime neilt kinnitust, et kui on vähegi normaalne ilm, on Ben Nevis täiesti vallutatav. Nagu härra ütles, on ta tipus isegi sandaalidega vanaemasid kohanud.

153056963048945235259692793927218.jpg

Rongisõit oli lühikene, umbes 15 minutit ja 7..8 kilomeetrit. Jaamahoones oli 100% iseteenenduslik puhvet. Võta mida tahad, aga pane raha karpi. Päris pull värk.

Mõnisada meetrit jaamahoonest asus hotell Bridge of Orchy, kus olla väidetavalt filmitud (nii ütles meie hommikune autojuht) mingi stseen mingist Harry Potteri filmist. Ilus valge maja ilusa silla taustal. Ja mis kõige tähtsam, kell oli kümme läbi ning saime endale lubada esimesed pool pinti õlut, mille nimigi oli Bridge of Orchy. NB! Pint hääldatakse kui paint.

153056962177932721595284189051556.jpg

Sealsamas kohtasime ka perekonda, kellega mitmel korral trehvanud oleme. Rõõmsameelne albiinost isa, pehmelt öeldes tüsenemisele kalduv ema ning kaks teismelist poega. Isa-ema ehk umbes meie vanused. Isa on enamasti rõõmus, sest saab kaks kätt taskus matkata. Emal on seljas väike veega seljakott ja üks poistest tassib suuremat (meie mõõdus) kotti, teisel samuti ainult seljakott veega. Nad lähevad meist päeva jooksul vähemalt kahel korral mööda – hommikul ja pealelõunal.

Vahetame mõned viisakusfraasid nagu näiteks: “Miks on nii, et ehkki taevas on pilved, peame meie kõndima lõõskavas päikeses” jne Perekond jäi hotelli lõunat sööma, meie asusime mõõtma oma esimesi meetreid tänasel WHW-l.

Algus oli jube. Kerge tõus viis meid niiskesse segametsa, mis oli paksult täis parmusid. See oli koht, kus mul oli tõeliselt kahju, et mul sellist saba nagu hobusel … või olgu … kasvõi šoti mägiveisel ei ole. Sellega vehkides suudaks parmud eemal hoida. Õnneks oli seda metsa kilomeetri/pooleteise jagu.

Siis sai mets otsa ja avanes lummav vaade maastikule, mida oleks vist õige nimetad kõnnumaaks.

153056961047323835518548730838553.jpg

Ümberringi vanad lamedate tippudega mäed, mille kõrgus oli ehk 500..600 meetrit ning mis olid üleni kaetud põlvekõrguse taimestikuga. Peamiselt erinevad kõrrelised, aga ka tulikat ja teisi lilli ning loomulikult kanarbik ning sõnajalad.

Just selline maastik, mida vaikselt siia WHW-le matkama tulles olin näha lootnud, aga mis hinge iluga paugust kinni lõi. Minu FB sõbrad võivad otsida üles lühikese live-video sellest ilust.

Umbes 4 kilomeetrit oli seda ilu, siis hakkas paistma loch ja selle lähedal Inverornani hotell, mis oli kogu tänase segaduse põhjustajaks. Just seal (umbes 16…17 kilomeetri peal Straithfillanist) olin lootnud esimese hooga päeva lõpetada. Hind oli küll krõbe £65 inimese kohta, kuid see oleks väärinud iga penni. Kahjuks neil esimese küsimise peale tube polnud ja kuigi nad umbes kuu aega hiljem pakkusid, oli mul juba reserveering tehtud. Aga tabelist olin unustanud Inverornani kustutada.

Hotelli baari astudes … leidsime sealt eest “meie” sakslased, kellel juba õlled ees olid. Ka nemad olid sohki teinud, kuid nende sohk oli selles, et nad oma meie mõõtu seljakotid järgmisse öömajja ette olid saatnud ja ainult veepudelitega kõndisid.

Ei saanud ka meie teisiti kui sakslased. Võtsin endale pool pinti oma tavalist vasekarva õlut, Anule aga tema elu esimese Guinessi. Midagi sellist ei osanud ta õllest oodata ning ta tsiteeris Kingpoole surematud sõnu: “Väga maitsev kissell”. Pint hinge all, oli aega söögile mõtelda. Anu võttis köögiviljasalati, mina päevasupi. Mõlemad maitsesid head. Okei, ma võtsin teise poole pindise õlle veel.

dsc_23983959773571588244688.jpg

Hotellist edasi kõnnumaa jätkus. Selle erinevusega, et aeg-ajalt esines metsatukki, milles elavad parmud kippusid meiega kaasa lendama. Püüdsin oma higirätikut sabana kasutada, aga ega suurt abi sellest ei olnud. Maastik muutus üha metsikumaks. Just selliseks, nagu Tolkein oma kääbikuraamatutes kirjeldab. Üksildased teravatipulised mäed, nõlvadel nõmm (või alpiaas, parandage kui terminites eksin) ja silmapiirini looklev teerada, mis oli avalikuks liikluseks kasutusel alates 18.sajandist kuni 20. sajandi 30-deni. Siis ehitati mõni kilomeeter eemale uus tee ning vana võeti 60-del kasutusele WHW-na. Iseenesest saaks sellel teel ka täna autoga (mitte madala sportautoga) täiesti sõidetud, aga kui teine auto peaks vastu tulema, tuleks emmal kummal teelt lahkuda.

153056959873217462757847256448235.jpg

Nägime täna üle pika aja jälle jooksjaid. Nimelt korraldab üks õllefirma siin ultramaratoni, mille käigus joostakse läbi terve WHW. Rekord pidavat olema pisut alla 33 tunni. Jube mõeldagi.

Siis, umbes 20 kilomeetri läbimise järel jõudsime sihtkohta, milleks oli Glenncoe suusakuurort, mis tegutseb suvel matka- ja rattasõidu keskusena nagu meil Kõrvemaa keskuski.

Siin sõime õhtusöögi. Anu tellis brittide tavalise fish’n’chipsi.

153056952486448723952405786636651.jpg

Kes ei tea, siis see on jahu ja munaga paneeritud ja frititud valge kala friikartulitega.

153056953045354733079000387062545.jpg

Mina aga sõin šoti rahvusrooga haggish’it, millega oli täidetud suur ahjukartul. Haggish meenutab pisut verivorsti, aga verd on kas vähe või pole üldse.

Kui te arvate, et sõime kuiva sööki nagu meie berni alpi karjakoerad Emmi ja Võll (kelle passijärgne nimi on Ophelia, aga keda kunagi niimoodi kutsutud ei ole), siis peame valmistama pettumuse. Õlu ja siider kuulusid lahutamatult komplekti. Isegi mitu.

Kõht täis, jalutasime bussipeatusse, kust buss meid ca 11 miili rajast eemal asuvasse Glencoe külakesse tõi ja hommikul jälle rajale tagasi toimetab.

153056951767334186288519021254611.jpg

Tee peale jäid sellised mäed (aknast)

ja majad:

153056949414816212398188007856300.jpg

153056948147007051501347709565812.jpg

Veel 2,7 km ja 40 minutit vantsimist ning olimegi kohal – Glenncoe Independent Hostel.

Kuna NEED 2,7 km on Anu arvates kohutavalt pikad, siis palusime end hommikul kella 9 paiku bussijaama tagasi viia. Seega saab hommikul tavalisest kauem magada.

Homme peaks tulema taas tavalise pikkusega päev kõnnumaal.

Ahjaa, ei tea miks, aga see pioneeride laul kummitab meie mitmendat päeva juba. Ei, pole enam ammu pioneere, vaid on vanaema ja vanaisa Kaberla külast ning ka metsateed vähemalt täna enam eriti ei olnud, aga laul oli ja ilmselt jääb kuni selle matka lõpuni kummitama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s