Teisipäev 03. juuli: Samm raskeks muutund järsul teel Glenncoe Ski Resortist Kinlochlevenisse (pluss 22km bussi ja autoga päeva alguspunkti, matkamist kokku 19,5km, 7h30min teel, sh 5h30min liikumises, NB! Kogutõus 500m vertikaali)

Täna sai hommikul pisut kauem magada, sest suveaja tõttu läks buss kell 9.30 (talvel oleks läinud 8.15) ning hosteliomaniku abikaasa lubas meid autoga külakesse viia. Vaatamata sellele olime oma kuuese toa esimesed ärkajad, ülejäänud jäid meist sinna maha õiglase und magama.

Bussijaamas kohtasime ühte järjekordset sakslast, kes oli lõpetamas oma matka ühelt Šotimaa rannikult teisele. Lihtsalt oli tulnud vaatama ja proovima Šotimaa katust – piirkonda, kus on Ühendkuningriikide kõrgeimad mäed.

Buss tuli õigel ajal ning esimesed inimesed, keda kohtasime olid “meie” sakslased, kellega kõndisime koos pea pooleteist tundi ja üle 5km. Siis tegime esimese pikema pausi, aga sakslased läksid edasi. Varsti peale puhkust algas selle matka raskeim osa – umbes 1,5 km-ga lisandus tõusumeetreid üle 500. Rajal oli ka koht, mida kutsutakse Devil’s Stairs (saatanatrepp). Sisuliselt püstloodis seinast üles, tõsi serpentiini, aga ikkagi oli väga raske. Jäin Anust jupi maad maha.153065227439101585298276582405052.jpg

Päeva kõrgeimas punktis 550+m tegime kiire lõuna – võileivad Strongbow siidriga. See äratas keha uuele hingamisele, nii et alla tulles rebisin taas kohati mitmesaja meetriga ette.

Ühel sellisel eduhetkel nööpisin lahti ühe kahest kotis kaasas olnud Guinessi õllest. No tehakse ikka häid asju.

Sihtkoha linnakesse jõudsime enda kohta üllatavalt vara, pisut enne kella 16. Loomulikult kõndisime esimesse teele jäänud pubisse, kus sakslased juba ees ootasid. Siider oli imehea ja Rootsi võitis telekas Šveitsi.

Meie öömaja asus üsna linna servas. Kohale jõudnud, teatas bellboy, meile reserveeritud bungalo “is smashed town” kuid nad on organiseerinud meile asendustoa. Eraldi ja mugavustega.

Käisime täna taas pubis õhtustamas ning Inglismaa Kolumbis vutti vaatamas. Vahepeal olin segaduses, sest olin ju Costa-Rica poolt. Kuna süüa oli palju, siis ei vaevanud ma oma pead sellga, kes mängivad. Peaasi, et Inglismaa ei võidaks. Kui inglased lõid esimese värava, tundus, et olen ainus kes neile kaasa ei ela. Kui kolumblased üleminutitel viigistasid, sain aru, et enamik olid samal arvamusel. Aga lisaaeg pubis oli mulle liig. Ei jaksa nii palju vedelikku tarvitada.

Ahjaa, söökidest kah. Mina võtsin jälle haggisi, mis oli serveeritud kartulipudru ja kaalikatambiga, üle valatuna viskikastmega. Üks ütlemata tõhus kõhutäis. Anu võttis ühe kohaliku kreemise suitsukala supi. Seegi maitses väga hea.

Pikutan siin hostelis voodis ja seinal telekas löövad meeskonnad teineteisele penalteid. Mul tegelikult suva kes võidab, sest homme on jälle matkapäev ja õhutemperatuur varjus ähvardab tõusta 26C-ni varjus, aga mida siin pole, on varjuline koht, nii et peab jälle põrgukuumusega võitlema.

Aga nûüd magama, sest tahvel kukub juba tea mitmendat korda näkku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s