Kolmapäev 04. juuli: Ma olen sinu lõpmatusse kulgev tee Kinlochlevenist Glenn Nevis Caravan Parki (kokku 23,8km 8h10min teel, sh 6h44min liikumises, NB! Kogutõus 750m vertikaali)

Ja ongi meie WHW viimane päev õhtus. Tõsi, lõpp-punkti Fort Williamsisse on siit veel paar miili minna ja sinna jõuame alles homme õhtuks, kuid loeme oma selleaastase matka edukalt lõppenuks.

Hommik meie privaatses magamistoas algas kell 6.45, nagu tavaliselt. Veidi pakkimist, muud kohmitsemist, söömist ning GPSi punktide sisestamist asusime veidi enne kella 8 teele.

Ilm õues ei tõotanud lihtsat päeva. Kell 8 oli väljas juba kindlasti üle 20 kraadi sooja. Esimene kilomeeter oli meile juba tuttav, sest olime selle eile MacDonaldi hotelli kõmpides, kust meid Blackwaterisse ümber paigutati, juba läbinud. Veidi enne hotelli keeras tee metsa ja sisuliselt kohe mäkke üles. Õnneks polnud parmud veel ärganud. Aga kaks seljas olnud särki – higisärk ja pikkade varrukatega päikesekaitse särk (kõige odavam SportsDirectis müüa olnud särk 80% sünteetikat 20% puuvilla, noh et kiiremini kuivaks) muutusid hetkega ligemärjaks, sest õhuniiskus oli kõrge.

Loodus oli tavaline, iileksid ja rododendronid. Umbes kolme kilomeetri läbimise järel jõudsime ühele käänakule, kust avanes vaade imeilusale Kinlochleveni linnakesele.

Seejärel tõusis veel mõnisada meetrit ning jäi enam-vähem samale kõrgusele pidama. Kord pisut tõusis ja siis jälle langes ning nii umbes 15 kilomeetrit lõpmatusse kulgevat teed (ma olen sinu jott ja sinu emm ja sinu kaa ja ee lisaks Peetri klassivend Tõnu Trubetsky).

Üleval “mägedes”oli ilm talutav. Päike küll paistis, kuid puhus mahe tuuleke ning tee ristus kümnete ja kümnete mägiojadega, kuhu sai jahutuseks mütsi kasta või millest kiiresti tühjenvat pudelit täita. Tee ääres jalutavad ning matkajaid nähes valjusti määgivad musta näoga lambad ei lasknud rajal liiga ükskõikseks muutuda. Kuna Mart Laar on lisaks Eesti ja Rootsi (loe mu postitusi Tour de Botniast) põllimajandusele ka Šotimaa oma, siis olid siin-seal tee ääres majade varemed, eemalt näha, et põllumajanduslike omad.

Tegime kahe suurema oja kaldal ja ühe kõrgema künka tipus kokku kolm pikemat peatust, igaüks nii 15..20 minutit. Kolmandas jõime ära viimase Guinessi, mida juba kaks päeva seljakotis kaasa olin tassinud.

Ühest asjast tahaks täna veel kirjutada, see on metsaraie. Paljud “eksperdid” vinguvad, et Eestis raiutakse palju metsa. Teised aga, et metsa kasvab rohkem peale kui raiuda jõutakse. Mine siis võta kinni kummal on õigus, sest mõlemad opereerivad oma arvudega ning peavad kõiki teisi eksperte äraostetud lollideks. On see puude raiumine, mis on, aga lageraie olevat täiesti saatanast.

Ma ei saa viimasega kuidagi nõustuda. Keegi ei nõua ju viljapõllult üksikute kõrte eemaldamist? Aga mets on ju selle omanikule samasugune põld, ainult see põld ei saa küpseks mitte aastaga, isegi inimpõlvega mitte, vaid seda “vilja”, mida külvas vanaisa, saab parimal juhul “lõigata” tema lapselaps. Kui need kritiseerijad arvavad, et mets kasvab ise ja teda harida vaja polegi, siis eksivad nad rängalt. Nende 70…80 aasta jooksul, mil mets kasvab, tuleb seda harida nagu iga teistki põldu.

Üks mu tuttav metsamees rääkis mulle uue Eesti aja alguses loo ühest oma Soome sõbrast, kellele vanaisa olla pärandanud suure metsatüki, millel kasvava puidu hinnanguliseks maksumuseks pärandi saamise hetkel oli miljon marka. Ma vabandan, kui numbritega eksin, aga suurusjärgud on õiged.

Järgmise kahekümne aastaga raius ta igal aastal sellest metsast 50 tuhande marga jagu puitu. Ja kui tema metsa oma pojale üle andis, polnud see väärt mitte 1 000 000 – (20×50 000) = 0, vaid metsa hind oli selleks ajaks tänu õigele majandamisele kasvanud viiekordseks. Aga ühel hetkel saab mets, nagu iga teine põld valmis ja kui teda siis maha ei “niida”, läheb ta hukka nagu iga teine põldki. Tuletage meelde neid suuri herne ja oapõldusid, mis mullu sügisel “tänu” vihmasele sügisele üles võtmata jäid. Need polnud kevadel enam teab mis esteetiline vaatepilt ja küllap need Eesti Metsa Abistajad mõtlesid nendest mööda sõites, et kes see lohakas põllumees küll on, kes “jumalaviljal” niimoodi raisku on lasknud minna.

Iga kingsepp võiks jääda oma liistude juurde. Laulad laulgu, luuletajad luuletagu, kirjanikud kirjutagu romaane või näidendeid. Pole vaja võtta sõna teemadel, milles sa ise ekspert pole. Minu Sondavanaisa oli elupõline metsamees, kes Tõnis Mägi või Jaak Joala lauludest suurt ei pidanud ning nimetas neid triibulistes pükstes tühikargajatest klounideks. Loomulikult ei teinud ta seda ei Postimehes ega ka Päevalehes (üks oli siis Edasi ja teine Noorte Hääl), sest ei pidanud ennast pädevaks muusikakriitikuks … ehkki kriitilist meelt ja talupojamõistust oli tal vaatamata paarile klassile külakoolile rohkem kui paljudel teistel. Miks ei jätku seda kriitikameelt ega talupojamõistust neil laulajatel, muusikutel, luuletajatel jt “metsatarkadel” kes “Eesti Metsa Abiks” erinevates kohtades sõna võtavad ja tänaseid metsamehi, kes metsade majandamise, sealhulgas raiumisega endale ja oma perele elatist teenivad, sõna otseses mõttes sõimavad?

Miks ma sellest täna kirjutan? Aga selleks, et meie matkapäeva teine pool möödus hiigelsuurel kuuseraiesmikul, mille laiuseks hindasin 600…700 meetrit ning pikkuseks 4,5 … 5 kilomeetrit. Kohutav? Õudne! Looduse mõrtsukad!?! Lageraielank suurusega vähemalt 250…300 hektarit. Jah, mitte just kõige esteetilisem vaatepilt, kuid igati lootust andev, sest raielangile istutatud noored kuused olid kohati juba vöökõrgused. Kui minu alla kahe aasta vanune lapselaps Oskar 30…40 aasta pärast West Highland Way’le matkama tuleb, saab tema kõndida juba korralikus kuusemetsas,aga Oskari poeg näeb siin 70… 80 aasta pärast taas lageraielanki. Selline on elu ja sellega tuleb leppida.

Selliseid mõtteid mõlgutasin ma siin Šoti kõnnumaal kõmpides kuni jõudsime oma tänase päeva sihtkohta. Enne kämpingusse sisse chek’imist astusime loomulikult läbi kohalikust kõrtsist. Poolteist pinti (hääldatakse kui paint) siidrit Anule ja kaks pinti Šotimaa stout’i (kõige sarnasem sellele Eestis ja loomulikult ka Läti piiripunktides müüdav õlu on Saku Dublin) härrale. Lisaks kaks ühes lõuna ja ühtlasi ka õhtusöök. Anu sõi mereandide salatit, mina võtsin klassikalise loomalihaburgeri. Mõlemad olid maitsvad, kõhu sai täis ja pea mõnusasti surisema.

Seejärel suundusime oma kookonisse.

Teisiti ei oska ma meie ööbimiskohta kuidagi nimetada. Umbes 12 ruutmeetrit, kuhu mahuvad ära 2 voodt (saab kokku panna üheks laiaks), laud, seinakapid, valamu ja mikroskoopiline külmkapp, kus õlut ja siidrit hoida. Neid kulub siin tõesti palju. Hetkel, peale kahe tunnist horisontaalis olekut, lahendame kahe peale juba kolmandat ühikut. Eks me peame ju kuidagi selle päevase dehüdratsiooni tagasi tegema. Olen otsustanud, et seekord ei too ma suveniiridena siit kaasa destillaate (nood on siin ikka pagana kallid), vaid hoopis kääritatud jookisid. Soovitavalt firma Belhaven omi. Usun, et suudan Glasgows, kus on suuremad poed, vajaliku assortimendi ikka leida.

Homse päeva plaanis kah paari sõnaga. Otse meie kookoni aknast paistab 1344 meetrine Ben Nevise mäetipp, mis on Šotimaa ning ühtlasi ka Suurbritannia kõrgeim. Hetkel oleme merepinnast umbes 30 meetri kõrgusel – seega on homme tulemas meie seniste matkade kõige suurima vertikaaliga (ühe hooga) päev. Loodame, et saame oma kontole kirjutada kolmanda Euroopa riigi katuse vallutamise. Esimesed kaks on muidugi Eesti ja Läti. Soome Haltit ja Rootslaste Kebnekaijset olen rattaga sõites eemalt näinud, aga otsa roninud ei ole. Mullu Austrias käisime Vallugal, mis oli umbes 3000 meetrit, aga see polnud Austria kõrgeim ja sinna üles ei kõndinud me omal jalal, vaid lasime liftil viia.

Nii et järjekordne proovilepanek seisab homme ees. Ühe koti ja teisest enamiku asjadest jätame siia “baasi”, sest nende mäkke kaasa vedamine on suhteliselt mõttetu. Meie teejuhis on kirjas, et mööda turismiteed edasi-tagasi käik võtab aega 5…6,5 tundi. Meie loodame hakkama saada 8ga, sest kell 17.10 läheb buss siit külakesest WHW lõpplinna Fort Williamisse. Kui meil läheb oluliselt kauem, peame ilmselt kasutama taksoteenust või tallataksot.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s