Reede 06. juuli: Pikk tee kutsub mind ning ma pean lahkuma (rongiga Fort Williamist Glasgow Centralisse, 197km, 4h02min)

Nagu eilses “koomiksis” lubatud, kirjutan täna pisut pikemalt Ben Nevise vallutamisest.

Hommik saabus tavalisel ajal st kell 6.45. Plaan oli kell 8 startida, kuid nagu ikka suutsime kohmitsemisele liiga palju aega kulutada ning liikuma saime alles 8.50. Plaan nägi ette, et umbes 4 tunniga vinname ennast mäe otsa (umbes 1350m vertikaali ja 9 km pikkusesse) ja 3,5 tunniga alla tagasi. Maksimaalselt pool tundi üleval ning nii oleks jäänud veel umbes tund aega “baaslaagris” enda pesemiseks, söömiseks ja joomiseks ning seejärel kohaliku bussiga Fort Williamisse, kus oli broneeritud meie viimane öömaja enne Glasgow Euro Hostelit.

Loomulikult ei läinud nii nagu plaan ette nägi.

Esmalt muidugi hommikune valestart, aga kui muu oleks klappinud, oleksime veel (võibolla küll pesemata) siiski bussile jõudnud.

Ben Nevise tippu viib Glen Nevisest kaks teed. Üks, mis algab külastuskeskusest ning on pikem ja laugem ning teine, mis algab Youth Hosteli juurest ning on lühem ja järsem. Kuna hostel oli meile lähemal, siis valisime selle. Oleksime teadnud, et seda kutsutakse “heart attack stairs” (südamerabanduse trepp), oleksime tõenäoliselt oma otsust pikemalt kaalunud.

Esimese 1000 meetriga viskas umbes 200 meetrit kõrgusesse – mis teeb iga sammu kohta keskmiselt 10..15 sentimeetrit ülespoole. Ehkki ilm oli jahedapoolne kattus keha hoobilt paksu higikorraga. “Suurele” teele jõudes ei läinud asi sugugi paremaks. Tõsi, siin vaheldusid sellised sajameetrised laugemad lõigud lühemate kuid järsemate tõusudega ja nii mitu kilomeetrit järjest.

Kahe künka vahel oli platoo. Seal sai lahedamalt kõndida, aga ka kõrgust seal väga juurde ei kogunenud. Kilomeetri kohta vast paarkümmend meetrit, mitte rohkem. Platool oli maaliline lochan, mis sai oma vee väikestest mägiojadest ja kevadeti lume sulamise vetest.

Siis läks asi taas karmimaks. Kivine “taevatrepp” jätkus praktiliselt kuni lõpuni välja.

Meiega enam-vähem ühel ajal alustas noortehostelist umbes paarikümne liikmeline noortesalk. Erineva nahavärviga umbes selliseid gümnaasiumiealisi neide ja noormehi. Enamik ilmselgelt mitte spordigümnaasiumist. Noortele omase entusiasmiga kihutasid nad alguses meist mööda, aga siis lagunes suur grupp mitmeks väiksemaks. Kiiremad läksid ees tippu ära, aeglasemad liikusid oma tempos ning kõige aeglasemad jäid peagi ka meile, kes me pea nädal otsa “treeninglaagris” vastupidavust harjutanud olime, jalgu.

Meiega samas tempos liikus veel mitu gruppi. Üks noorpaar, mis koosnes hindu välimusega mehest ja latiino moodi naisest. Silmaga vaadates nii umbes 35-sed. Nemadki liikusid meist alguses kiiremini, kuid jäid, kui umbes kolmandik oli veel minna, meist maha. Kõige drastilisem oli aga üks perekond, kellele me poolel mäel järele jõudsime. See koosnes üsna tavalisest pisut ülekaalulisusele kalduvast emast, hipi välimusega isast, kes iga natukese aja tagant sigaretti pahvis ning kahest võin kolmest lapsest, kellest üks oli umbes minu pikkune, aga massi poolest kindlasti poolteist (kui mitte kaks) korda minust suurem. Vaene laps, üles jõudes oli ta juba täiesti kapsas ning liikus ainult tänu sellele, et ema ja vend teda tagant lükkasid, aga üles jõuda on ju kõigest pool ülesandest. Ma ei kujuta hästi ette kuidas nad lõpuks alla jõudsid.

Muidu oli ilm mäe vallutamiseks ideaalne. Need “kurjad” pilved, mis hommikul mäetippu katsid, olid ennelõunaks hajunud. Samas polnud ka väga palav nagu eelmistel päevadel, sest puhus mõõduka tugevusega tuuleke. Küllap oli siin oma roll ka üha lisanduval kõrgusel. Ehkki selg oli läbimärg, tundsin ühel hetkel, et pean tuulejope selga panema, sest tuul jahutas üsna tublisti. Loomulikult vettis ka jope seljaosa koheselt läbi, aga tuul enam kontideni ei ulatunud, nii et kahjuks ei saa seda jopet enne korralikku pesu inimeste seas kasutada.

Vahetult enne tippu oli imeväike liustik – nii umbes paarkümmend korda paarsada meetrit, aga noortele oli sellest rõõmu oi kui palju. Meie vanade liustikuhuntidena ületasime selle nii üles minnes kui alla tulles sellele suuremat tähelepanu pööramata.

Üleval mäetipus, kuhu me jõudsime umbes kella üheks ehk siis pisut enam kui nelja tunniga, oli tõesti ilus. Rahvast oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Raekoja platsil. Ka seltskond oli sama kirev, sest eesti keeles rääkimist seal kuulda ei olnud.

Mäetipus asuvad seal kunagi 19.sajandi lõpus / 20. alguses tegutsenud observatooriumi varemed. Tegime nende taustal pilti, sõime kaasa võetud võileibu ja tomatit ning nautisime vaadet.

Laskumine ei olnud lihtsam kui tõus, pigem kohati raskemgi, sest pidevalt tuli jälgida kuhu sa jala paned. Kui astud lahtisele kivile ja see veerema peaks hakkama, võivad tagajärjed olla üpriski kurvad. Näiteks meiega samal kiirusel liikunud perekonna ema, kes kandis seljas umbes 2,5..3-aastast tütart libastus. Õnneks suutis isa nad suht õnnelikult kinni püüda ning nii suurema õnnetuse ära hoida. Aga komistajaid ja kukkujaid oli teisigi.

Kuna kämpingust kaasa võetud vesi oli ära joodud, täiendasime oma veevarusid ühest mägiojast, kus vesi oli sama hea kui Evian ja selle eest ei pidanud maksma sentigi.

Pika ja väsitava pingutuse järel jõudsime 9h22min peale hommikust starti kämpingusse tagasi. Viimane buss, mille peale jõuda soovisime, oli lahkunud poole tunni eest. Seega oli meil kaks valikut – kas kõndida alles jäänud umbes neli kilomeetrit Fort Williamisse või võtta takso. Mina eelistanuks esimest, Anu soovis teist. Tema tahtmine jäi peale ning kell 19 korjas takso meid üles ja toimetas Fort Williamisse Bank Street Lodge’i, kus meil oli broneeritud kaks narikohta.

Hostelis kohtasime tuttavaid inimesi – ühte Saksamaal elavat šotlast ja kahte tüdrukut, kellega nad koos WHW-l matkasid. Ka tema oli omadega üsna kapsas, sest esimese hooga ei tundnud ta meid ära ja vastas meie joviaalsele Hello’le formaalselt, nagu viisakus nõuab “good evening” ja alles hetk hiljem jõudis talle kohale, et donnerwetter, me ju tunneme üksteist. Siis oli äratundmise rõõm seda suurem. Kui ütlesime, et tuleme Ben Neviselt, siis vangutas ta haletsevalt pead ja julges kahelda eestlaste terves mõistuses. Küsimusele, kas meile tõesti meeldib ennast piinata, vastasime Caminolt laenatud lausega “Pain is good!” (valu on hea).

Sellega oligi meie matk ka ametlikult lõppenud, pildil istume WHW ametlikus lõpp-punktis. Eile õhtul tuiasime veidi linna peal, kus loomulikult ühes pubis kohtasime oma sakslasi ja seda Kanada perekonda. Sõime õhtust ja nautisime üsna mitut shoti auga välja teenitud uisge beatat.

Täna magasime kella kaheksani, sõime pubis korraliku briti hommikueine, tegime meenepoodides mõned kohustuslikud sisseostud ning kell 11.41 istusime rongile, et umbes 200 kilomeetrit ning 4h hiljem Glasgow Centrali raudteejaamas välja astuda.

Töllasime õhtul loomulikult ka linna peal, aga sellest olen ma juba nädal tagasi kirjutanud ning vaevalt see enam lugejatele huvi pakub. Siin mõned pildid Fort Williami vaadetega

Meie hostel

Linnakese peatänav

Kirik

Teine kirik

Ja Ford T, millega 1911. aasta maikuus Ben Nevise tipus olla käidud

Ka homme on meil pool päeva aega Glasgowga tutvumiseks, et siis hiljemalt kella 14.15ks lennujaama jõuda, kust kell 16.15 stardib Lufthansa lennuk Frankfurti ja sealt edasi Tallinna, kuhu peaksime kõigi eelduste kohaselt jõudma pühapäeva varahommikul kell 00.15. Luban teid sellega mitte tülitada, aga pühapäeval ja/või esmaspäeval teen matka lõpetuseks statistilise kokkuvõtte ning pildialbumi.

Ehkki (järjekordne) pikk tee kutsub meid, peame siiski selleks korraks lahkuma. Matkamisteni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s